Korrastatud mõistus (arvustus A.Kidron)

Eesti lugejale seni tundmatu Daniel J. Levitin on tõeline multitalent – ta on väljapaistev neuroteadlane ja üks kognitiivpsühholoogia tsiteeritumaid esindajaid, samas ka menukas kirjamees, muusikaprodutsent ja ärimees.
Käesolevas teoses otsib osava sõnaseadega autor seletust sellele, mis tegurid virgutavad või pärsivad meie mälu- ja mõttetööd ning üldist vaimset aktiivsust ja kuidas me teeme intuitiivseid või kaalutlusel rajanevaid, argumenteeritud või irratsionaalseid otsuseid. Arvukas hulk teoses toodud näiteid paistavad veenvalt tõestavat, et inimkäitumist ja mõttetööd ohjab dopamiini, serotoniini jt virgatsainete mõju, protsess, mis küll ei allu otsesele tahte kontrollile, kuid mida saab nutika sihipärase tegevusega ometi ohjata. „Korraldatud kognitsioon” tähendabki ennekõike reaalsete eluliste valikute ja tegelustega optimaalsele talitusele häälestatud meelt.
[read] Raamatu teeb haaravaks autori anne leida uskumatult paljudele igapäevaelu suurtele ja väikestele dilemmadele, otsustele ja tegemistele arusaadavas sõnastuses neuroteaduslik seletus. Ehkki tegemist pole eneseabiraamatuga, pole lugejal raske ikka ja jälle tõdeda, et moodsa kognitiivpsühholoogia seisukohtadega arvestamine tõotab edu nii argielu pisiprobleemide lahendamisel kui ka suurtele väljakutsetele vastamisel. Kes loodab raamatust saada täit selgust „mõtlemise salapära” kohta, peab muidugi pettuma: tänapäeva kognitiivpsühholoogia ei anna veel veenvaid seletusi selle kohta, milliste heuristikute või milliste diskursiivse arutluse sammudega inimmeel ühele või teisele mõttejäreldusele jõuab.
Teost lugedes hakkab silma, et paiguti teeb Levitin uljalt meelevaldseid üldistusi, nt kuulutab ühes kohas, et alternatiivmeditsiini efektiivsus on nullilähedane ja piirdub üldjuhul vaid platseeboefektiga. Praktilisi järeldusi ja elulisi soovitusi ootavale lugejale tunduvad tõenäoliselt tüütud neuroteadlase vaatepunktist analüüsitud haiguste (väär)diagnooside kirjeldused, milles taas kord Levitin ruttab vaieldavate tõdemustega, hirmutades lugejat sellega, kui suuri riske võib kaasa tuua üks või teine ravimeetod.
Uitideede välmimist ja korduvalt zeni keskendumiskunsti väärtustav autor pole võtnud endale ülesandeks käsitleda konstruktiivse ehk probleemidele rakendusliku lahenduse leidmise mõtlemise küsimusi. Teost lugedes tuleks sellega arvestada. Ja kes suudakski ühe teosega üksikasjaliselt lahti seletada säärast ülikeerukat nähtust nagu inimese tunnetustegevus![/read]