Wall Streeti pokker
Autor: Michael Lewis
Ilmumisaeg: 29.05.2020
Kirjastus: Äripäev
Lehekülgi: 320
Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut „Wall Streeti pokker“ nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.
Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!
Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist.
Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”
Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas.
Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine.
„Ei, John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”
See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.
Hind klubis: 30.50 € Hind poes: 38.50 €
Wall Streeti pokker
Eessõna 5 Wall Streeti pokker 10 Rahast ei räägita 18 Kuidas õppida firmakultuuri armastama 36 Täiskasvanute haridus 66 Vennaskondade vennaskond 98 Paksud mehed ja nende imetabane rahamasin 130 Salomoni dieet 170 Veidrikust sirgub mees 194 Sõjakunst 236 Kuidas saaksime sind veel õnnelikumaks teha? 262 Kui rikkad nutavad 292 Epiloog 314 „Wall Streeti pokker” – 25 318Wall Streeti pokker
Tõnn Talpsepp
Raamat „Wall Streeti pokker“ pakub vaadet sellele, milline nägi välja elu ja töö Wall Streeti investeerimispankades. Lewis viib lugeja aega, mil igaüks võis end pärast paari aastat Wall Streetil veteranina tunda ning panagaarvelt tavamõistes astronoomilisi palga- ning preemianumbreid imetleda.
Esimest korda lugesin seda raamatut 2000ndate alguses ning nüüd uuesti üle lugedes tõdesin, et tõenäoliselt pole nii mõnedki asjad Wall Streetil siiani muutunud. Kuigi raamatu tegevus toimub 1980ndate keskpaigas, on kirjeldatud kultuur sedavõrd tugevasti Wall Streeti ja investeerimispangandusse juurdunud, et pakub endiselt nii äratundmisrõõmu kui ka -kurbust.
Bluffimisoskuse allakäik
Nii mõnigi raamatus kirjeldatud lugu on saanud külge kultusliku oreooli, olgu selleks kas või pealkirjaski mainitud eriline pokkerimäng. Välja juuris selle alles palju aastaid hiljem üha kvantitatiivsemaks muutunud finantsmaailm – järgmisel generatsioonil polnud enam vaja bluffimisoskust, vaid võimekust lahendada keerukaid matemaatilise arvutusvõimsusega seotud probleeme. Nii taanduski Wall Streeti pokkeri võitmine mänguks, kus arvuti pakkus optimaalse lahenduse, mille vastu inimesed enam ei saanud.
Võrreldes 1980ndatega on muutunud seegi, et turg on elektroonilisem, astronoomilised sissetulekud on kadumas, maaklerid on suuresti arvutite või arvutispetsialistidega asendatud, investeerimispankade asemel on universaalpangad ning värsked ülikoolilõpetajad ei jookse enam nii innukalt pankade tööpakkumiste peale tormi.
Maailm, mis tekitab nii ahvatlust kui ka põlgust
Samas annab Lewis ilmsekalt edasi selle osa panganduskultuurist, mis on siiani igihaljana püsima jäänud ning mida on üritatud omaks võtta mitte üksnes Wall Streetil, vaid üle terve maailma – keegi ei räägi küll avalikult rahast, kuid ometi määrab selle teenitud hulk osaleja staatuse ning koha sisemises hierarhias. See on maailm, mis võib tekitada meeletut ahvatlust, kuid ka põlgust.
Olles lugenud suurt osa Lewise loomingust, on „Wall Streeti pokker“ oma žanris kindlasti klassikaline teos, mida olen valmis soovitama kõigile, kes tahavad saada pilti sellest, milline oli ning osaliselt ka on praegune Wall Streeti kultuur. Olgu lisatud, et minu isikliku raamatukogu originaaleksemplar on juba viimased 15 aastat välja laenatud.