Aktsiamänguri pihtimus

Autor: Edwin Lefèvre

Ilmumisaeg: 20.08.2018

Kirjastus: AS Äripäev

Lehekülgi: 432

„Aktsiamänguri pihtimus”, mis avaldati esimest korda 1923. aastal, on kõigi aegade enim loetud ja soovitatud investeerimisraamat. Terved lugejate põlvkonnad on leidnud, et sellel raamatul on neile inimeste ja turgude kohta rohkem õpetada kui aastatepikkusel kogemusel. See on ajatu lugu, mis rikastab teie elu – ja aktsiaportfelli.

Käesolev väljaanne on täiendatud John D. Markmani sissejuhatuse ja põhjalike ääremärkuste ning Paul Tudor Jonesi järelsõnaga.

Raamatu väljaandmist on toetanud LHV.

Vaata näidislehekülgi ›

Hind klubis: 30.50 € Hind poes: 38.50 €

Aktsiamänguri pihtimus

Sissejuhatus Sõnade ja väljendite seletused I II III IV V VI VII VIII IX X XI XII XIII XIV XV XVI XVII XVIII XIX XX XXI XXII XXIII XXIV LISA Dow Jones Industrial keskmine (1895–1929) Paul Tudor Jones „Pihtimusest” Valitud tsitaate Illustratsioonid

Aktsiamänguri pihtimus

Mikk Talpsepp
Börsikaupleja ja investor

Jesse Livermore oli legendaarne börsikaupleja juba 1907. aastal, mil kolmekümneaastaselt oli tema varandus väärt 3 miljonit tolleaegset dollarit. 34 aasta vanuselt ehk 1912. aastaks, 11 aastat enne “Aktsiamänguri pihtimuse” esmakordset avaldamist, oli ta kaotanud kõik ja võlgu oli tal miljon dollarit. See ei olnud tal esimene ega ka viimane kord kaotada kogu oma varandus ja tema lugu ei olnud sellega veel lõppenud.

 

Lugesin “Aktsiamänguri pihtimust” esimest korda 2003. aastal, kui olin alustanud oma börsikaupleja karjääri sarnaselt Livermore’ile olematu kapitaliga. Raamat aitas mul defineerida, milline börsikaupleja ise olla soovin. Mõistes raamatut lugedes Livermore’i valu, mida tingis kogu kapitali kaotamine, otsustasin, et mind ei tohi säärased totaalsed hävingud saata. Ka Livermore oli teadlik kaotuste valust, kuid erinevad põhjused, olgu need siis psühholoogilised või börsivihjetest põhjustatud, tingisid kõrvalekaldeid ta oma reeglitest. Kavatsused võivad olla erinevad elu ja börsikauplemise hammasratastest. “Aktsiamänguri pihtimus” räägib paeluva loo Jesse Livermore’i tõusudest ja langustest, tema tähelepanekutest börsidel ja psühholoogia alal. Noore poisina õppis ta edukalt lugema aktsiatehinguid kajastavat telegraafilinti, mis talle väikse varanduse tõi ning ta “vahenduskontorite hirmuks” tegi. Hoolimata oskustest kaotas ta tollal kõik. Livermore kirjeldab oskuslikult, et kaotusi põhjustasid tehingud, kus ta ei olnud endas kindel. Enesekindluse korral lõppesid tehingud peaaegu alati, umbes seitsmel juhul kümnest, kasumlikult.

[read]

Raamat annab Livermore’i jutustuse kaudu hea ülevaate börsikauplejate nõrkustest ja tugevustest. Ta mõistis nii teiste börsikauplejate kui iseenda nõrkusi, paistes raamatu põhjal teistest börsikauplejatest teadlikum ja psühholoogiliselt tugevam. Livermore mõistis hästi psühholoogilisi lõkse ning teadis, kuidas teenida suuri kasumeid. Ilmselt me ei oleks Livermore’ist midagi kuulnud, kui ta poleks pärast noore mehena kõige kaotamist laenanud uuesti alustamiseks 500 dollarit ja teeninud kolmekümnendaks eluaastaks 3 miljoni dollari suuruse vara. Ta teadvustas asjaolu, et börsikaupleja peab edu saavutama rea tehingutega kestvas protsessis, kuid sellest hoolimata võttis ta üksikute tehingutega meeletuid riske ja kaotas taas 90% oma varandusest ühes tehingute ahelas. 1912. aastal läbis ta füüsilise isiku pankroti ja jäi võlgu miljon dollarit. Livermore võis muuta 25 000 dollarit kolme nädalaga 136 000 dollariks, kuid sama kiiresti võis ta raha kaotada.

 

Erakordseks teeb raamatu minu jaoks ka asjaolu, et need samad tõusud ja langused ei lõppenud Livermore’i jaoks ka 1923. aastal, mil “Aktsiamänguri pihtimus” esmakordselt ilmus. Livermore tõusis jõukuse tipule 1920. aastate lõpus, kui tema varandus küündis 100 miljoni dollarini. Sellega oleks ta tollal olnud maailma rikkaimate inimeste nimistus, jäädes küll mõnekordselt alla läbi ajaloo rikkaimaks inimeseks peetud Rockefellerile, kuid suurusjärguna oli ta jõukus võrreldav J. P. Morgani varasema või Henry Fordi tolleaegse jõukusega.

 

“Aktsiamänguri pihtimus” on õpetlik ja hoiatav lugu börsikauplemisest, mis ilmselt on üle kantav ka elule võtmes, et teadmine psühholoogilistest nõrkustest ja vigadest ning nendest hoidumine on eri asjad. Livermore paistis olevat 100% börsikaupleja ja 0% investor. Ta ei läbinud kunagi metamorfoosi, mille läbib enamik börsikauplejaid, kellest saavad lõpuks investorid, täpselt samamoodi nagu kapsaussist saab ükskord liblikas. Ilmselt ei soovinud Livermore astuda samale rehale teiste tolleaegsete börsiosalistega, kellest nii mõnedki soovisid, et nende investeeringud või spekulatsioonid “ostaksid” neile uue “ülikonna” või “auto”. Raamatu pealkiri, mis eesti keelde jõuab kui “Aktsiamänguri pihtimus”, mitte aga “Aktsiakaupleja pihtimus” või “Aktsiaoperaatori pihtimus” võtab omakorda kokku eestlaste laiapõhjalise arusaama börsidest kui mängust, mitte tööst, kuid on samas ilmselt sobiv pealkiri, arvestades Livermore’i jätkuvat riskijanu ka suure jõukuse saabumisel. Raamat on aken 20. sajandi kõige silmapaistvama börsikaupleja teadmiste ja hinge juurde.[/read]

Peeter Koppel
SEB privaatpanganduse strateeg

Tänapäevases maailmas kipub investeerimisvallas domineerima tehnokraatlik lähenemine. Kõik üritatakse paigutada protsessidesse, reeglitesse ning mudelitesse. Need kolm sõna võimaldavad jätta mulje, et laiemalt ongi olukord kontrolli all, tulevik piisava kindlusega ette aimatav ning sündmused turgudel, kuid miks mitte ka elus üldse, järgivad teatud konkreetseid ning väga selgelt ja täpselt defineeritavaid mustreid. Loomulikult, kui vaadelda protsesse, reegleid ja mudeleid, siis nende pakutav (näiline) kindlus tekitab kasutajates ka alateadliku soovi asetada oma tegevuses just nendele põhiline rõhk. Maailma nähakse tänapäeval eelkõige masinana – see on miski, mille kõik olulisimad toimemehhanismid ongi nüüdseks lõpuni (!) läbi hammustatud ning seega ei tohiks kuigi suuri üllatusi tulla. Kogemus, arvutusvõimsus ja aegread maksavad. Institutsioonid, mille vundamendiks on samad protsessid, reeglid ja mudelid, on selles maailmas kaljukindlad ning jällegi – ebakindlus, üllatusmoment ja seega ka risk oleks justkui rohkem kontrolli all kui kunagi varem.

[read]

Ometigi need üllatused tulevad. Risk on olemas. Veel hullem – saab ka tõeks. Halvad sündmused tulevad ootamatult ning tekitavad probleeme – ja toovad finantsturgudel osalejate jaoks loomulikult ka üllatuslikke kahjumeid. Jah, ka üllatuslikke kasumeid, kuid nende sagedus on mingil kummalisel põhjusel erakordselt harv. Tagatipuks, kui reaalsus on üllatav ning seda pole suudetud korrektselt modelleerida, süüdistatakse reaalsust, mitte mudelit. Kogu eeltoodu kontekstis on oluline, et see, keda finantsturud mingilgi määral huvitavad, suudaks distantseerida end eelkirjeldatud lähenemisest, et tal tekiks austus kaose vastu, või veelgi enam – selle vastu, et ta elab keskkonnas, kus tal on kontroll ainult iseenda käitumise üle. Tegelikult on see viimanegi piiratud ning turgude kontekstis valdavad vähemalt esialgu enamasti instinktid ja sundkäitumine, mis on selgelt kahjulikud. Tähtis on mõista, et maailm on ka tänapäeval modelleerimiseks liiga keeruline. Veelgi tähtsam on mõista, et selles keerulises maailmas ollakse vähemalt investeerimise kontekstis üksi.

 

Millest alustada oma teekonda selle asjaolu mõistmise poole? Mis aitaks tunnistada, et üksiolek tingib ka selle, et just ise ollakse turgudel oma raha suurim vaenlane? Alustada võiks „Aktsiamänguri pihtimusest“. Nimelt suudab see raamat näidata, et olenemata teie arvamusest, et progress on maailma dramaatiliselt muutnud, polnud ei inimloomus ega sellest tulenevad probleemid – ega seetõttu ka finantsturgude arengud – praegusest kuigivõrd erinevad ka sajand tagasi. Ning seda vaatamata pidevalt kasvanud arvutusvõimsusele või igas mõttes kasvanud (turgude) mastaapidele. Lugeja avastab siit raamatust suure tõenäosusega iseenda koos oma nõrkuste, eksimuste ja ebarealistlike unistustega. Aga ka selle, milline käitumine on turgudel edu toonud.

 

Inimesele omased käitumismustrid, mida raamatus nauditavalt kirjeldatakse, on nüüdseks saanud kinnitust käitumusliku rahanduse alal tehtud teadusuuringutes. Parim näide on muidu vägagi erksa mõistusega inimeste soodumus realiseerida kasum kiirelt, kuid kahjumitel lasta kasvada. Kahjumi realiseerimise vältimine on inimesele väga omane – instinktiivne. Seda on näiteks käsitlenud Daniel Kahneman, kes sai Nobeli preemia. See raamat tõestab, et see, miks enamik meist vähemalt esialgu finantsturul edu ei saavuta, on olnud teada kauem, kui keegi meist on arvata osanud.

Kui te jõuate raamatu lõpuks sisemise veendumuseni, et kuigi aeg on edasi läinud ning protsessid, reeglid ja mudelite loomise võime on tohutult arenenud, põhinevad turumehhanismid nende asemel siiski inimlikul hirmul, ahnusel, lootusel ja vaimupimedusel, siis ei ole te seda raamatut lugenud asjata.[/read]

Nelli Janson
LHV Panga vanemmaakler

Mis on juhtunud minevikus, juhtub ka tulevikus ikka ja jälle. Inimloomus ei muutu mitte kunagi.

 

Just inimpsühholoogia ning selle seos aktsiaturgude ja kauplemisega on läbiv teema Edwin Lefèvre’i raamatus „Aktsiamänguri pihtimus“. Ta jutustab 20. sajandi alguses USA aktsiabörsil tegutsenud kaupleja Larry Livingstoni teekonnast Wall Streeti tipptegijate hulka. Peategelase prototüüp on legendaarne kaupleja Jesse Livermore, kes teenis kauplejana arvestatava varanduse tänu sellele, et tundis turul ära korduvad mustrid – käituvad ju inimesed teatud olukordades samamoodi olenemata ajast, riigist ja rahvusest. Kuigi väidetavalt polnud Edwin Lefèvre’il endal aktsiaturgudega vähimatki seost, siis oli neil Livermore’iga tekkinud erakordne omavaheline sünergia, mille tulemusel sündis tänase päevani kõrgelt hinnatud meistriteos.

 

„Aktsiamänguri pihtimus“ keskendub paljuski peategelase kauplemisstrateegiale ja tema kõige olulisemaid tehinguid analüüsitakse üsna põhjalikult. Teiste hulgas vaadeldakse neid, mis paiskasid Larry Livingstoni püünelt põrmu, sest – nagu raamatuski öeldud – kahjumit toonud tehingud on sama olulised kui kasumlikud. Neis peegelduvad kõige selgemini vead, mida kaupleja on teinud ja millest peab õppima, ning õppida on ühel kauplejal palju.

[read]

Kõnealune raamat pole kindlasti ilukirjanduslik teos, kuid domineeriv lakooniline toon mõjub antud teema puhul pigem toetavana, sest rõhutab eduka kaupleja kõige olulisemaid omadusi, milleks on hea rutiinitaluvus ja enesekontroll. Enamik raamatus kirjeldatud lugudest on reaalselt aset leidnud ja seega viiakse lugeja muu hulgas ka tormiliste ajaloosündmuste keskele, mis maailma aktsiaturge toona mõjutasid.

 

Muidugi tuleb tõdeda, et paljud meetodid, mida Livingston börsidel kasutas, on tänapäeval kriminaalkorras karistatavad, sest kauplemine on saanud pähe märksa tugevamad päitsed. Paljud praegused kauplejad kurdavad, et turul raha teenimine on muutunud väga keeruliseks, ja täpselt sama nendib Livingston. Ta märgib mitu korda kahetsusega, et 19. sajandi keskpaigas oli börsil kaubelda tunduvalt lihtsam. Tegelikult tõmbab see jämeda joone alla raamatu peamisele sõnumile: ei ole midagi uut siin päikese all.

 

See raamat ei ole kindlasti pelgalt ühe noore andeka mehe erakordne edulugu, sest peategelase tee tippu polegi selles ehk kõige tähelepanuväärsem. Pigem rullub meie ees lahti kohati üsna hullumeelne ja kinnisideedest kannustatud ristiretk, mille vältel ulatuvad võidud ja kaotused lausa äärmusteni. Sihikindlus, millega Livingston end sügavast august uuesti välja kaevab, on ühtaegu imetlusväärne ja hirmutav ning just seal jagab autor meile Livermore’i kõige väärtuslikumaid nõuandeid.

 

Jesse Livermore oli tuntud üksi tegutsejana, kes ei kuulanud kunagi teiste nõuandeid ega soovitanud seda teha ka kellelgi teisel. Selles ilmutab ennast teatav paradoks, sest just tema õpetusi on järginud väga palju kauplejad üle maailma. Lisaks saab ta oma kauplejaelu ühe valusaima õppetunni just iseenda reegleid rikkudes. Kuid selleks, et jõuda tasemele, kus vankumatu usk endasse ja oma oskustesse toob edu, on vaja tihtipeale roomata läbi kõige madalamatest põhjakihtidest, vanduda alla oma uhkusele ning tunnistada oma eksimusi.

 

Mul on „Aktsiamänguri pihtimusega“ sügavalt isiklik seos, sest see oli esimene börsiteemaline raamat, mida ma 17 aastat tagasi lugesin. Pean nüüd tunnistama, et tookord läks väga palju selle teose olulisi sõnumeid minust mööda. Tõeline äratundmisrõõm (ja ka kibeda maiguga samastumisefekt) valdab selle lugejat alles siis, kui ta on ka ise börsikarussellil mõne sõidu kaasa teinud ning püüdnud kobamisi leida väljapääsu selle emotsioonide laviini alt, milles osale tunnetele ei oska isegi nime anda. Selline lugeja on ka ise olnud üllatanud, millise skaalani võivad ulatuda frustratsioon ja eufooria ning sellel kõigel, nagu Livingstone ütleb, ei ole tegelikult rahaga suurt pistmist – iga tehing on väike lahing oma instinktide vastu. Ja ometi jäi mulle sellest raamatust tookord midagi külge, mis enam minust lahti ei lasknud.

 

Nende jaoks, kes on juba oma varba heitlikesse börsivetesse pistnud, annab see raamat tõenäoliselt värske kinnituse, et kauplejana oledki sa tõepoolest ise oma õnne sepp. Sinu ainus kohtumõistja on börs ja oma ebaõnnestumistes saad sa süüdistada ainult iseennast. Neil, kes on sama rikkumata kui mina seda raamatut esimest korda lugedes, soovitaksin olla ettevaatlik, sest see võib muuta teie elu igaveseks.

 

Raamatu peategelase tegutsemisest börsil õhkub vankumatut usku endasse ja oma ideedesse ning ta põleb nii ereda leegiga, et kõrvetab raamatu lugejatki. Kuid justkui kurva alltekstina teame nüüd, et Jesse Livermore’i nii tuline võitlusvaim rauges siiski lõpuks. Iroonilisel kombel murdis seesama heitlik inimloomus, mille etteaimatavus tegi temast mitmel korral väga rikka mehe, kahjuks tema enda.

 

Sellest hoolimata on Livermore’i soovitused väärt kivisse raiumist. Ta on meile tõestanud, et maailma vallutamiseks ei ole vaja rohkem, kui olla järjepidev ja enesekindel ning õppida oma vigadest. „Aktsiamänguri pihtimus“ on tema hindamatu, kuid ka mõnevõrra nukker pärand kõigile neile, kes on sidunud oma elu aktsiabörsiga.[/read]

Kõik raamatud

Kodukord

1. Äripäeva raamatuklubis ilmub iga kuu (v.a juulis) 1-2 klubiraamatut juhtimise, psühholoogia, müügi, turunduse vms teemal.

2. Kord kuus saadame klubi liikmetele uusi raamatuid tutvustava uudiskirja.

3. Klubi liige saab jooksva kuu klubiraamatud 21% poehinnast odavamalt, peale selle teeme muid sooduspakkumisi.

4. Raamatud saadame Omniva pakiautomaati tasuta. Kui tellite raamatud kulleriga, on tasu 1,50 eurot.

5. Klubiraamatute eest saab tasuda e-arve püsimaksekorraldusega või arve alusel.

6. Kui soovite kuu klubiraamatutest loobuda, teatage sellest hiljemalt 20. kuupäevaks (juunis ja detsembris 15. kuupäevaks). Loobumiskuupäeva tuletame meelde ka SMS-i teel. Teatamata jätmist peame raamatute tellimiseks.

7. Raamatutest loobumisest saate teatada:
a) klubi kodulehel raamatuklubi.aripaev.ee,
b) telefonil 667 0400 (tööpäeviti kell 9‒17),
c) aadressil [email protected].

8. Klubi liige saab jooksva kuu klubiraamatuid osta ka e-raamatuna, klubihinnaga e-raamatu ostmiseks saadame kuu uudiskirjas lingi ja unikaalse sooduskoodi. E-raamatu ostmine ei tühista paberraamatute tellimust.

9. Kui ostate aasta jooksul vähemalt 6 raamatut, saate lisaks kingituseks valida ühe varem ilmunud klubiraamatu.

10. Raamatuklubist lahkumiseks kirjutage [email protected] või helistage 667 0400 (tööpäeviti kell 9‒17).