Kersti Vannas
Instari tegevjuht

Värbamisturundusel on lihtne eesmärk: äratada sihtrühmas tööpakkumise vastu huvi ning soovi kandideerida. Ühes sellega kogu lihtsus paraku piirdubki. Sest ammu on läbi need ajad, mil turu parima tegija napsas see, kes sotsiaal- ja välimeediakanalites kõige kõvemini trummi taob.

Õigupoolest ei algagi edukas värbamiskampaania kanalivalikust, vaid ikka sõnumist. Sõnumist, mis kõnetab sobivaid kandidaate. Ei piisa ka lihtsalt loovast lähenemisest – vaja on tunda oma sihtrühma ning konkurente, et sõnumiga eristuda.

Ära ei tohi unustada ka kolleege, sest just nende abiga muutub sõnumi sisu usutavaks, levides pealekau­ba veel naturaalsel moel, mitte üksnes makstud kampaania toel.

Kuidas turult parimaid teri noppida?

Mida aeg edasi, seda suuremaks katsumuseks on mõista, milline on usaldusväärne ja praktiline sisu. Meid ümbritsev infomüra on lihtsalt sedavõrd mastaapne. Kel aega süveneda, saab juba täna internetiavarustes ringlevate näidete ja õppevideote põhjal värbamisturundusest päris kena ettekujutuse.

Et aga milleski tõeliseks eksperdiks saada, selleks tuleb pikalt ja põhjalikult, vähemalt 10 000 tundi pühenduda. Kui sellist aega pole võtta, loob Helo Tamme „Praktilise värbamisturunduse käsiraamat“ sest komplekssest teemast palju kiiremini korraliku ülevaate. Autor avab värbamisturunduse põhitõed ja praktilised tööriistad sümpaatselt lihtsas, selges ning süsteemses võtmes.

Kes mille eest vastutab?

Just selguse loomine on värbamis­turunduses möödapääsmatult oluline. Kas või selleks, et osata eesmärke seada, tegevuste tulemuslikkust hinnata, organisatsiooni seesmisi protsesse juhtida ning tööandja saadikuid kaasata.

Enamasti ei kipu selgust just ülemäära olema. Kätkeb ju värbamisturundus endas mitut tahku – peale värbamise reklaami, sõnumit ja sotsiaalmeediat. Need teemad jagunevad üle terve organisatsiooni personali, turunduse ja kommunikatsiooni inimeste vahel, mistõttu on sageli keeruline mõista, kes mille eest vastutab.

Tapeediga talente ei püüa

Värbamisturunduse puhul ei saa üle ega ümber sõnumist, selle kujundusest, kommunikatsioonist ja ka kasutajamugavusest. Kui töökuulutus mõjub tapeedina või karjääri- ja kampaanialehe mobiilivaadet on ebamugav kasutada, pole kaunist kujundusest ning reklaami- ja kommunikatsiooniponnistustest mingit kasu.

Raamatu üks suurimaid võlusid ongi selle struktureeritud sisu, tööriistad ja näited elust enesest, mis loovad soodsa pinnase ise üks korralik värbamiskampaania kokku panna. Siit leiab rohkelt asjalikke soovitusi äppide, programmide ja teiste tehnoloogiliste vidinate kohta, millega soovitud sihtrühmas laineid lüüa. Samuti infot, kuidas värbamisturunduse teenust võimalikult tõhusalt sisse osta. Toob see ju uue valdkonnana personalilauale mitmesuguseid turunduse ning kommunikatsiooniga haakuvaid teemasid ja koostööpartnereid, mistõttu pole tegu teps mitte väheolulise oskusega.

Kaido Pajumaa
koolitaja

Enamik meist ihkab olla edukas. Siinkohal ei pea ma silmas majanduslikku edu, vaid võimekust jõuda kokkulepitud ajaks püstitatud eesmärgile. Tihti loobume seatud eesmärgist ja sellega seotud õnnest juba eos. Miks nii?

Me võime olla edukad nii töös, rahaasjus kui ka isiklikus elus. Paraku pole tegu konstantse olekuga, sest aeg-ajalt seisame me kõik silmitsi suuremate või väiksemate takistustega. Pealegi veel üsna sarnastega – me lihtsalt ei saa end eesmärgi nimel tegutsema, lükates esimest sammu muudkui edasi. Lihtsustatult öeldes ei leia me motivatsiooni, et alustada. Lähemal vaatlusel võime aga avastada hoopis midagi muud.

Kuhu kadus tuhin?

Näiteks võime avastada, et algne tuhin on kuhugi kadunud. Petr Ludwig ja Adela Schicker räägivad sellest fenomenist lähemalt raamatus „Lõpp edasilükkamisele“. Nimelt kirjeldavad nad kolme liiki motivatsiooni, millest kahel esimesel ongi kalduvus peagi hääbuda. Sellest hoolimata kipume just neid kahte kõige enam enda motiveerimiseks kasutama.

Esimene, väline motivatsioon, on enamasti lühimaajaline. Tegu on olukorraga, kus inimesele ei meeldigi ta eesmärk – tegutsema ajendab hoopis saavutusega kaasnev väline tähelepanu või surve. Arusaadavalt on sellises olukorras keeruline pikka aega motiveeritud olla.

Teine, eesmärgipõhine motivatsioon, on efektiivsem ja pikemaajaline. Sellisel juhul inspireerib meid küll eesmärk, kuid paraku ei pruugi „kütust“ lõpuni jaguda. Seda eriti juhul, kui eesmärk ja olud ajas muutuvad.

Kolmas, teekonnapõhine motivatsioon on küll kõige tõhusam, kuid ka kõige haruldasem. See on olukord, kus inimene naudib tegevusi, mis on vajalikud eesmärgile jõudmiseks. Psühholoogid nimetavad seda vooseisundiks, millel on kaks positiivset külge. Esiteks, inimene on õnnelik juba protsessi käigus, st vooseisund ise on nauditav. Ja teiseks, eesmärgi saavutamine on justkui omaette boonus. Teekonnapõhiselt motiveeritud inimeste huulilt kuuleb tihtilugu midagi sellist: „Uskumatu, et mulle makstakse palka millegi eest, millega tegelemine mulle nii palju pakub.“

Edukaks inimeseks saamise kunst

Motivatsioon motivatsiooniks, kuid paljud meist ei jõua esimese sammunigi. Kui nii, tasub hüva nõu otsida targematelt, ja seda raamatu „Lõpp edasilükkamisele“ autorid pakuvadki. Praktilised nipid aitavad eesmärke sõnastada ja tegevusplaane koostada just nimelt kolmandast motivatsiooni­liigist lähtuvalt, suurendades nõnda tuntavalt nende saavutamise tõenäosust. „Lõpp edasilükkamisele“ õpetab, kuidas saavutada eesmärkide poole pürgides mitte ühekordset, vaid järjepidevat edu. Ehk teisisõnu, raamat selgitab, kuidas olla püsivalt õnnelik.