Ester Eomois
EBSi juhtimise valdkonna õppejõud

Juhilt oodatakse otsustamist ja see on tulemuse eest vastutamise kõrval teise tegevusena n-ö tema palga sees. Kas mehed on loomu poolest tõesti otsustavamad kui naised?

Teadlaste seas ei ole vaidlused selles küsimuses lõppenud, aga praegu paistab vastus olevat, et arvatavasti mitte. Üldiselt arvatakse organisatsioonides, et naised hoolitsevad ja mehed juhivad. Kas naistele omasem koostöövalmidus ja parem intuitsioon olukorra hindamisel ei sobi ärimaailmas otsustamisega kokku – nendel teemadel kirjutab Ameerika kognitiivpsühholoog Therese Huston oma raamatus „Kuidas naised otsustavad“.

Milline otsustaja on naine?

Selle raamatu esimene ülesanne on küsida, missugusteks otsustajateks me naisi peame. Mille poolest nii meeste kui ka naiste arvates nende otsustamine erineb? Mida me peame otsustamise juures naiste tugevateks ja mida nõrkadeks külgedeks? Raamat vastab neile küsimustele rahvusvaheliste uuringute tulemuste ning ka naiste endi lugude põhjal. Iga peatüki lõpus on teema lühidalt kokku võetud, mis võimaldab lugejal lihtsalt asju enda jaoks üle korrata. Samuti on igal teemal võimalus ka küsimustike abiga oma suhtumist hinnata. Raamat ainult ei küsi, vaid pakub ka tasakaalukaid lahendusi.

Raamatu algul käsitleb autor Singapuri äriülikooli teadlase Brescolli uurimust, mis näitab, et mees ja naine võivad ühel ja samal viisil öelda üht ja sedasama asja, kuid ikkagi kaldume mõtlema, ilma ise oma alateadlikku eelhoiakut tajumata: „Sellest mehest võib tõepoolest asja saada, aga sellest naisest ei tule küll muud kui tüli.“ Uuring kinnitab, et oleme 21. sajandil endistviisi piiravate uskumuste ja soostereotüüpide küüsis. See raamat aitab meil neid teemasid teadvustada, leida lahendusi ja saada seeläbi targemaks juhiks.

Loe edasi ›

Liisa Pakosta
võrdsete võimaluste volinik

Suhtusin alguses suure eelarvamusega ameerikalikku eneseabiraamatusse „Kuidas naised otsustavad“. Kartsin, et tegemist on järjekordse „Naerata rohkem ja siis oledki nagu mees“-tüüpi mannavahuga.

Aga ei ole! Umbusk asendus mul lugedes üsna kiiresti ahaaelamustega: „Miks ma küll seda varem ei teadnud!“ või „Täpselt nii juhtus mu endaga!“ Neuroteadlasest autor, professor Therese Huston kirjeldab nimelt mitte niivõrd naiste ja meeste erinevusi, kuivõrd hoopis sarnasusi. Kardan, et nii mõnigi naine ei tunne oma tugevusi – selle raamatu abiga saab need endas hästi esile tuua. Julgustust annab tõsieluliselt lai palett kirjeldusi naiste täiesti põhjendamatult halvemaks hindamisest, eriti võrreldes meestega. Teadmine, et sind pole kuidagi kehvemaks loodud, annab ehk meelekindlust ja jõustab Eesti naisi tegema rohkem seda, mida nad ise tegelikult teha tahavad. Naissoo kohta kasutatavad piiravad ja takistavad stereotüübid tekitavad kahju nii naistele endile kui ka kõigile teistele.

Kuidas ja miks?

Igapäevaste kahjude kohta on raamatus ridamisi elulisi, tõenduspõhiseid näiteid – alates Credit Suisse’i uuringust, mis põhineb pea 2400 rahvusvahelise korporatsiooni 2005.–2011. aasta äritulemustel, kuni kirjelduseni sellest, milliste mõtete tekkimise tõttu võib ostja kaubanduskeskuses teepaki eest põhjendamatult suure summa välja käia. Huston osutab elugiidina naiste ümber iga päev toimuvale: kuidas märkamatute võtetega tarku ja tugevaid naisi otsustamisest eemale tõrjutakse või kus naised ise kergesti alla annavad, kuidas naisi põhjendamatult kritiseeritakse või kuidas naised ise liiga kriitilised on. Iga mure lahendamiseks annab professor Huston selged juhised.

Praktilised nõuanded kõlbavad hästi ka meestele, kuna põhinevad inimmõtlemise teaduslikul analüüsil. Üht äratundmishetke kogesin näiteks siis, kui lugesin värbamisvestluste hindamisest ja selle põhjal otsustamise karidest. Ehkki olen aastaid kasutanud värbamisel proovitööd, oskan nüüd struktureeritud värbamisvestlust paremini analüüsida, mis omakorda aitab teha õigema otsuse. Kõige rohkem võiks raamatust kasu olla nii nais- kui ka meessoost kõhklejatel – nii neil, kes iseendas kõhklevad, kui ka neil, kes on naiste suhtes umbusklikud.