Annika Oja
Orkla Eesti turundusdirektor

Seth Godin on olnud turundajate õpetaja ja suunaja üle kahekümne aasta. Sestap on igati loogiline, et just tema kirjutas raamatu „See on turundus“.

Godin on võtnud nõuks koondada oma piiramatud teadmised ja uskumused ühte raamatusse. Tegu pole turundusõpiku ega ühe keskse idee arendusega. Minemata ühegi teemaga ülemäära süvitsi, on tulemuseks turundusfilosoofiline mõtisklus, mis sobib pigem edasijõudnutele kui esimeseks kokkupuuteks turundusega.

Raamat on terviklik lugu turundusest, mille iga peatükk avab ühe tahu. Samas jätab Godin teemad piisavalt avatuks ja vabalt tõlgendatavaks. Ta ei paku valmis vastuseid ega praktilisi näpunäiteid stiilis „10 reeglit sellest, kuidas saada paremaks“ ega ka case study’sid, mida otseselt eeskujuks võtta.

Raamatu õpetlikkus väljendub värvikates näidetes

„Kui Tesla Model S turule toodi, oli selle esmane ülesanne jutustada lugu, mis paneks luksusautode neofiile murdma truudust nende senisele automargile. Murdma selles mõttes, et eelmise margi omamine poleks enam fun. Sellega ei saaks enam hoobelda. See ei näitaks enam staatust, seda, et oled nutikas ja rikas inimene, palju nutikam ja rikkam kui kõik teised.“

Teinegi näide raamatust kinnitab, et tänapäeva ühiskonnas ei ole staatus enam seotud domineerimise, vaid kuhugi kuuluvusega. Nike projekt Breaking 2 – alistada maratonil kahe tunni piir – toimus läbi kogukonna kaasamise, mistõttu oleksid nad ka täieliku ebaõnnestumise korral ikkagi õnnestunud.

Kas turundus on halb?

Vahel on. Kas turundajad on halvad? Mõni on. Just nii küsib ja vastab Godin.

Raamat paneb mõtlema turunduse ja turundajate rollist maailmas: võimust, eetikast, aususest ja austusest kliendi, ühiskonna ning iseenda vastu. See on raamat vastutusest kasutada oma annet ja teadmisi millegi suurema hüvanguks, meie võimest maailma muuta.

Godin ütleb, et ideaalis ei lahenda turundaja klientide abil ettevõtte probleeme, vaid vastupidi – turunduse toel leitakse lahendusi tarbijate muredele. Tõsi, alati ei saa turundaja valida, mida ta müüb.

Godin soovitab tungivalt omaks võtta ka mõtte, et need, kes on meist erinevad, tegelikult ei teeskle seda. „Me ei teeskle. Meie kliendid ei teeskle. Ka need, kes eelistavad sinu asemel konkurenti, ei teeskle. Kui me suudame omaks võtta mõtte, et inimesed on valinud, kelleks nad muutuda tahavad, on nendega palju lihtsam tantsida. Mitte selleks, et neid muuta, mitte panna neid möönma, et nad eksisid. Lihtsalt tantsida, et oleks võimalus nendega suhelda, lisada oma lugu sellele, mida nad näevad, ja oma tõekspidamised sellele, mida nad kuulevad.“

Parimad turundajad on põllu­mehed, mitte kütid. Miks nii, see selgugu juba raamatust.

Mihkel Kunnus, kultuurikriitik

Kes pole veel kuulnud „hetkel kõige mõjukamast Lääne intellektuaalist“, Kanada kliinilisest psühholoogist ja psühholoogiaprofessorist Jordan Petersonist, siis see on tõenäoliselt jäänud truuks traditsioonilisemale ja kodumaisele meediale.

Välismaine meedia on temast kirjutanud juba hoomamatult palju ja ka eestikeelses pabermeedias on temast ilmunud nii mõnigi ülevaatlik artikkel, aga tema peamised meediumid on siiski internet, video­loengud ja nn taskuhääling. Tema populaarsus ja levik on enneolematu, sest see tugineb tehnoloogiale, mis on enneolematu. Jordan Petersoni Youtube’i loenguid on vaadatud miljoneid kordi, tema avalikud esinemised müüakse välja minutitega.

Süvafilosoofilisem eneseabi

Ta on kirjutanud kaks raamatut. Esimene, põhjalikum ja keerukam teadusmonograafia „Tähenduse teejuhid. Usu arhitektuur“ ilmus kahekümne aasta eest ja oli kuni viimase ajani tuntud peamiselt akadeemilistes erialaringkondades. Teisest, aastal 2018 ilmunud raamatust „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ sai aga hoobilt rahvusvaheline bestseller. Raamatut müüdi ainuüksi ilmumisaastal umbes kolm miljonit ja tõlked on ilmunud ja ilmumas juba poolesajas keeles. Nüüd siis ka eesti keeles. Ometi pole see mingi madalamat ühisosa kõditav kergilukirjandus, vaid süvafilosoofilisem eneseabi. Seda, et Peterson tabas midagi olulist, kinnitab tema tohutu menu ja suur ning mitmepalgeline austajaskond.

Ometi erineb ta sõnum vaata et diametraalselt kõigist neist ligilähedase žanriga raamatuist, mis poputavad lugeja enesearmastust ja kinnitavad, et sa oled võrratu ja suurepärane ning täielikust õnnest ja edust lahutab sind ainult veidike enesesisendust ja pelgalt üks lihtne võte.

Kas järjekordne moralist?

Peterson võib esmapilgul jätta mulje, et ta on järjekordne moralist, sest ta esitab nõudmisi niigi enda ja eluga kimpus olevale inimesele. Ometi pole see nii. Väga lihtsustatult võib teha järgmise seletava skeemi. Maailm on lapsele – ja me kõik alustame lapsena – ohtlik koht. Üks strateegia on nõuda, et keegi teeks maailma ohutuks. Sageli esitatakse see nõudmine riigile või abstraktselt ühiskonnale. Tagatagu tänavavalgustus, kohustuslik turvavarustus, lindid, kraanad, psühholoogid, abiõpetajad, turvakodud, varjupaigad, abiprogrammid jne. Ühiskond saagu üha enam selliseks, et keegi ei saaks haiget ja seda ka hingeliselt. Kui eksamid rikuvad õpilaste meeleolu, siis kadugu eksamid, kui spordivõistluse tulemused rapsivad enesehinnangut, siis kadugu pingeread jne.

Mida väiksem on laps, seda õigustatum on selline lähenemine. Vastsündinut peaks tõesti ümbritsema täiuslikult turvaline keskkond ja temalt midagi nõuda on täiesti jabur. Probleem on aga selles, et kestlikku ühiskonda on võimalik üles ehitada ainult piisava hulga täiskasvanutega. Nendega, kes võtavad vastutuse ja tagavad lastele turvalise keskkonna, pannes iseenda heaolu löögi alla.

Siit koorubki välja teine strateegia – sitkeks ja vastupidavaks saamise strateegia. Kuna keskkonda pole võimalik täiesti turvaliseks muuta, siis parim, mida me saame teha, on saada sitkeks ja tugevaks. Saada selleks, kes kaitseb lapsi. Ja see tähendab pingutust, enesearendust, löögitaluvust. Nii on kõigil parem, ka sul endal, kinnitab Jordan Peterson, paarikümneaastase kogemusega psühholoog.