Julge juht oskab olla haavatav

Kaido Pajumaa, koolitaja

Kuigi eesti keeles kõlab sõna „haavatavus“ kuidagi haledalt, on see aastakümneid psühholoogiat ja juhtimist uurinud Brené Browni sõnutsi ülivajalik oskus, et heaks juhiks kasvada.

Brown mõtestab haavatavuse lahti emotsioonina, mida kogeme ebakindluse, riskeerimise ja emotsionaalse avatuse ajal. Paraku pean tunnistama, et minu suhe haavatavusega pole alati just kiita olnud. Juba noore mehena asusin agaralt maske looma ja oma ehedust peitma, et seeläbi lugematu arv kordi nii iseendale kui ka teistele liiga teha. Alles nüüd, mil turjal on rohkem kui 40 aastat, mõistan, kui palju lihtsam on olla see, kes sa tegelikult oled.

Olen endamisi palju mõelnud, et kui keegi oleks mulle haavatavuse olulisusest varem rääkinud, olnuksid minu 20ndad ja 30ndad nii mõnegi nurga alt rõõmsamad ja viljakamad. Õnneks on tänastel maskidega meestel ja naistel Brené Brown, kes ei puuduta oma sõnumiga mitte ainult keskealisi juhte, vaid ka noori. Ja ta teeb seda ütlemata hästi, mistõttu on tema populaarsus sisse saanud kaunis hea hoo. Näiteks on tema TEDx-esinemist vaadatud üle 11 miljoni korra.

Haavatavus kui tugevuse märk

Kuigi Brown soovitab haavatavust teadlikult praktiseerida, on see paras katsumus ja seda kolmel põhjusel. Esiteks, enamik meist on minevikus ühel või teisel moel haiget saanud, mistõttu on meile loomuomane kaitsta oma sisemaailma müüriga. Teiseks, kuna oleme oma rollide ja maskidega harjunud ja samastunud, ei oska me neid märgata, veel vähem midagi ette võtta. Kolmandaks, meie ühiskonnas peetakse haavatavust pigem nõrkuseks kui tugevuseks.

Juhtimisekspert Brown väidab, et haavatavus tähendab eelkõige julgust. Üksnes tänu julgusele saame seista silmitsi oma ebakindlusega, võtta riske ning tundeid avada. Need, kel julgust napib, eelistavad maski ette tõmmata ning kindla peale välja minna, käitudes viisil, mille tagajärjed on etteaimatavad. Tuttav muster, mida kohtab ülearu sageli nii tööl kui ka kodus ning mille ainus tagajärg on keerulised ja plahvatusohtlikud suhted.

Kuigi suurem osa meist pelgab ehe olla, hindame paradoksaalsel kombel üha enam neid, kes seda suudavad. Usutavasti teab enamik meist mõnd ehedat kolleegi või sõpra. Kedagi, kes räägib ja elab otse südamest. Just siis ja ainult siis saab inimene tõeliselt haavatav olla, sest oma südame kaitseks me raudrüüd vajamegi. Eriti peaksid seda tõde silmas pidama juhid, et juhtida oma meeskonda hirmu ja maski asemel julguse ja avatuse abil.

Erainvestorite laulupidu

Nelli Janson, LHV vanemmaakler

Aktsiaportfelli loomine ja haldamine on keeruline. Just sel põhjusel on see raske töö jäetud oma ala parimate spetsialistide kanda.

Raske töö on jäetud nende kanda, kel on ette näidata kraad kallist ülikoolist või paarist ning kes mõistavad keerulisi mudeleid ja valemeid ning on koondunud salapärasesse sekti, mida maailm tunneb Wall Streetina. Tundub, et ülejäänutel pole vähimatki lootust.

USA fondijuht, investor ja filantroop Peter Lynch on sootuks vastupidisel arvamusel. Raamatu „Üks samm Wall Streetist ees“ autor ei loobi siinjuures niisama sõnu, sest finantsringkondades räägitakse temast kui legendist ja seda põhjusega. Aastail 1977–1990, mil ta töötas Fidelity Investmentsis fondijuhina, näitas ta keskmiselt 29,2% aastatootlust, ületades sellega järjepidevalt S&P500 indeksit. Tema portfell koosnes peamiselt just üksikaktsiatest.

Lynchi sõnul võib igaüks meist ehitada üles aktsiaportfelli ja teha seda sama edukalt või isegi edukamalt kui kõrgelt koolitatud fondijuhid Wall Streetil. Tema üks kuulsamaid soovitusi on investeerida sellesse, mida sa tead. Teisisõnu, osta tasub üksnes nende ettevõtete aktsiaid, mille toote ja teenustega oled tuttav ning mis sulle ka meeldivad. Ta väidab, et tavapärase elu elamine presenteerib erainvestorile lõputuid võimalusi avastada uusi trende, mis pole fondijuhtide radarile ja valemitesse veel jõudnud. Ning just see tagabki eelise Wall Streeti ees.

Perspektiivikast võimalusest suurepäraseks partiiks

Samas ei tasu tundmatus kohas siiski päris pea ees vette hüpata ning esimese emotsiooni pealt aktsiaid ostma hakata. Lynchi sõnul pakuvad igapäevased tähelepanekud küll häid ideid, kuid see on kõigest algus. Enne konkreetsesse aktsiasse investeerimist tuleb esmalt põhjalik analüüs teha, sest perspektiivikast võimalusest saab tõeliselt hea partii alles siis, kui seda ka numbrid toetavad.

Raamatu lugejat võib ehk mõnevõrra häirida asjaolu, et see on kirjutatud ligi paarkümmend aastat tagasi. Turu olemus ning dünaamika on sellest ajast omajagu muutunud. Noorema generatsiooni jaoks on maailma juhtivaks nähtuseks internet. Tehnoloogiasektor on loonud täiesti uue ja võimsa jõu, mis on omakorda avaldanud suurt mõju börsile.

Lynch möönab raamatus isegi, et ta on üsna tehnoloogiakauge, hoiatades samas uute kuumade aktsiate unistava lummuse eest. Tuleb tõdeda, et mida aeg edasi, seda enam on tegemist igati asjakohase hoiatusega. Viimaseil aastail on börsile jõudnud mitu uut tehnoloogiaaktsiat, mille väärtus on ettevõtte tegelikust kasvust kohati valgusaastate jagu ees. Mõistlike investeerimisotsuste tegemisel aitab siinkohal vana hea ettevõtte väärtuse analüüs, mis aitab terad sõkaldest eraldada.

Nagu paljud teisedki legendaarsed investorid, manitseb ka Lynch olema kannatlik ja mitte laskma end kaasa kanda üleüldisest eufooriast ja paanikast. Üksikaktsiatest investeerimisportfelli kokku panemine on keeruline, aga kindlasti mitte võimatu. Kui kasutada elukogemust ja loogilist mõtlemist, ei lase hea tulemus end kaua oodata. Meeles tasub ainult pidada, et aktsianoppijaks õpitakse, mitte ei sünnita.