Madis Müür
idufirmade ingelinvestor

Eesti on üks maailma parimaid kohti startup´idesse investeerimiseks. Kodumaine kapital on küll vaikselt tekkimas, kuid ometi oleme seda seni üksnes näpuotsaga investeerinud. Raha on tulnud väljast ja sinna on läinud ka olulised osalused.

Me pole enam nii vaesed, et peaksime oma parimate ettevõtete osalusi kohe maha parseldama. Eesti ettevõtted võiksid ja peaksid järjest rohkem kohalikul kapitalil kasvama. Ingelinvestor Jason Calacanis on see kangelane, keda Eesti vajab ja väärib. Ta näitab, kuidas kasvuettevõtetesse edukalt investeerida, ohte märgata ning edu eeldusi ära tunda. Me vajame edukate asutajate põlvkonna kõrvale nutikate kasvuinvestorite põlvkonda ning tema raamat „Ingel“ on väga oluline teetähis sel teekonnal.

Calacanis on üks edukamaid tehnoloogiainvestoreid, kes on varakult jaole saanud vähemalt seitsmele ükssarvikule, teiste seas Uberile ja Robinhoodile. Ta on väheseid, kelle sisu jälgivad nii investorid kui ka asutajad. Ta teeb väga kvaliteetse globaalse tehinguvoo valimi pealt üle 50 investeeringu aastas, millest mitu on kasvanud juba sadu miljoneid väärt ettevõtteks. Selle peale jääb üle ainult öelda: „Buffett, too meile oma puhvetist kohvi ja saiakesi ajaks, mil uus šerif on Investeerimislinnas!“

Mis vormilt häirib, seda korvab sisu

Investeeringute valikul ja kodutöö puhul ei tohi teha kompromisse, standardid peavad olema kõrged. Esimesel päeval avastada, et sinu raha eest on autod võetud, ja siis Jaan Tatika masti meestega mürama hakata, ei ole sugugi meeldiv. Kui oleksin „Ingli“ enne alustamist läbi lugenud, oleks kenake viiekohaline summa koolirahaks maksmata jäänud.

Tõsi, raamatus toodud summad on Valley suurusjärku suuremad, siin toimetatakse märksa väiksematega. Näiteks küsimusele, kas peab selleks tingimata Silicon Valleys olema, et head tehinguvoogu leida, vastab ta lakooniliselt jah. Kuna eri tehnoloogiakeskustest võrsub üha enam globaalseid edulugusid, võib seda tänaseks aegunud seisukohaks pidada. Samuti ei pruugi tema ameerikalik kõnepruuk kõigile sobida. Mis vormilt häirib, seda korvab sisu. Ta jagab oma asja tõepoolest hästi, mida tõestavad ka tulemused.

Mähkmeid vahetab keegi teine

Kui raamatule midagi ette heita, siis seda, et tahtnuks rohkem lugeda, kuidas ettevõtteid hilisemates etappides abistada. Riskifondi Andreessen Horowitzi partner Scott Kupor on sõnastanud seda umbes nii: hea investori roll on aidata asutajatel saada maailmatasemel asutajateks. Seejuures on abistamise ja ahistamise vahel õhuke piir, ainult üks täht. Sel teemal on aga juba teised mehed mitu head raamatut kirjutanud.

New Yorgi üks tuntumaid ingleid David Rose on öelnud, et iduinvestori roll on nagu vanavanemal – sa näed kasvu ja arengut, muresid ja rõõme, kuid mähkmeid vahetab keegi teine. Hea on ju end aeg-ajalt välja lülitada. Luksus, mida asutajatel aastateks pole. Samuti saab investor hajutades ettevõtte riskid oma portfellist välja suunata. Kui just ei lähe nii nagu Calacanisel Uberiga, mitmel eestlasel Boltiga või minul ja ühisrahastajatel Ampleriga, mil ettevõtmine paneb kappama. See pole ka just halb stsenaarium.

Hannes Perk
K-Komando juht

Raamat „Ülim vastutus“ on erakordselt kasulik lugemine igale juhile. See aitab eri juhtimistasandeid mõista ning loob arusaama, kuivõrd mitmetahulised on nende ees seisvad lähteküsimused, otsused ja mõttemallid.

Olgem aga hoiatatud! Seda raamatut ei ole võimalik rakendada enne, kuniks lugeja pole aru saanud esimesest, vastutusest rääkivast peatükist. Ka neljandat peatükki „Talitsege oma ego“ tuleb lõpuni mõista, et seda tarkust juhi töövahendina kasutada.

Rohkem kui 10 aastat tagasi olin töövanem ühel operatsioonil Tallinna lähedal. Ülesanne oli tabada narkodiiler koos ainega, mille ta pidi võtma metsast, peidikust. Sellistele operatsioonidele iseloomulikult on kogu protsess väga muutuv ning dünaamiline. Harva, kui asjad toimuvad stsenaariumi „nagu tavaliselt“ alusel.

Lõpuks saime kinnituse, et aine on kahtlustatava autos. Ma ütlesin eetrisse „Võtame“, mispeale üritas minust eespool olev masin peatada vastu liikuvat kahtlustatava autot. Loomulikult läks asi lappama ning kahtlustatav sai põgenema. Saime küll tema autole kiirelt järele, aga tal õnnestus siiski metsa pageda.

Rahune maha, vaata ringi, langeta otsus

Organiseerisime end kiiresti otsinguks, liikusime metsa, minuga eesotsas, kuid kahtlustatavat tabada ei õnnestunud. Hiljem selgus, et ta oli kukkunud kraavi ja roninud truupi ning me lihtsalt jooksime temast üle.

Et sellistes oludes edu saavutada, on vaja standardprotseduure: kuidas toimub õige olukorra tuvastamine, rünnaku loa saamine, rünnaku initsieerimine ning kinnipidamisprotseduuride teostamine. Need kõik olid meil olemas. Mis läks valesti?

Enne käsklust „Võtame“ oleksin pidanud ütlema „Alustame võtuga“, mis tähendab autode koondumist ning rünnaku positsioonile liikumist, ning alles seejärel lausuma „Võtame“. Liikusin esimeste seas kahtlustatava järele metsa ja jäin sinna väga kauaks. Tegelikult oleksin pidanud maha rahunema, ringi vaatama ning seejärel otsuseid langetama. Just nii, nagu seda kirjeldavad USA mereväe eriüksuse ohvitserid Jocko Willink ja Leif Babin juhtimisraamatus „Ülim vastutus“.

Tugevate privileeg

Mind sõna otseses mõttes piinas see operatsioon pea nädala. Analüüsisin pingsalt, mis läks viltu. Magada ei saanud ja ego oli surve all. Kuniks lõpuks tunnistasin: MINA EKSISIN, mitte keegi muu! Ja see oli omal moel vabastav ning julgustav. Julgus öelda iseendale, et mina vastutan, ja nii ongi!

Midagi jäeti selles raamatus siiski ka ütlemata ja see on üksteisest lugupidamine, austus. Seda ilmselt meelega, sest see jookseb katkematu niidina läbi absoluutselt kõigest, millest raamat räägib. Võime teistest lugu pidada, teisi austada – see on tugevate privileeg!