Nelli Janson
LHV vanemmaakler

Autor: Nelli Janson, LHV vanemmaakler

„Ärge otsige nõela – ostke terve heinakuhi.“ Just see soovitus iseloomustab „Aruka investori käsiraamatut“ kõige ilmekamalt. Raamatu autor John C. Bogle on üks väheseid, kes saab sellist soovitust endale lubada ning selle soovituse eest ka täiel määral vastutuse võtta.

John C. Bogle, kes kahjuks aasta alguses 89aastasena meie hulgast lahkus, jättis endast investeerimismaailma maha sügava jälje, muutes väga paljude (väike-)investorite elu. Bogle asutas 1974. aastal fondivalitseja Vanguardi, mille hallatavate varade maht on tänaseks kasvanud 5 triljoni dollarini. Paar aastat hiljem lõi ta Vanguardi indeksifondi, mille eesmärk oli väiksemate kuludega jälgida S&P 500 indeksit ja vältida fondijuhtidele makstavaid suuri tasusid. Tema loogika indeksifondi loomisel oli lihtne: investeerides saad seda, mille eest sa ei maksa, ehk pikaajalisel investeerimisel on kulude osakaal väga tähtis.

Enamikku meist valdab soov olla mis tahes tegevuses keskmisest parem ja investeerimisel, kus paremusjärjekorras ülespoole jõudmine toob sisse ka rohkem raha, on võidujooks turust parema investori tiitli nimel läbi aegade päevakorral olnud. Samas aga näitab kibe reaalsus, et n-ö aktsianoppimisega turgu edestada polegi nii lihtne, mistõttu õnnestub see vähestel ning sedagi pigem lühema aja vältel. Just siin soovitabki Bogle investoritel sammukese tagasi astuda ja põhjalikult läbi kaaluda, kas see mäng väärib üldse küünlaid. Ehk on siiski mõistlikum võtta see, mida turg annab, ning hoida sealjuures kulud võimalikud väikesed.

Sa kas sööd hästi või magad hästi

Esmapilgul näib, et turualmustele lootma jääda polegi erilist mõtet. Liidritest üksikaktsiate tootlused on lihtsalt sedavõrd suured. Samas ei küüni laiapõhjaline indeksifond ka parimail aastail neile ligilähedalegi. Oma raamatus seletab autor põhjalikult lahti, miks ei tasu üksikute liideraktsiate uhkest hinnatõusust end siiski pimestada lasta. Samuti seda, miks omandavad pikaajalise investeerimise puhul just portfelli hajutatus ja püsikulud komeedina börsitaevasse tõusnud aktsiate jahtimisest märksa suurema tähtsuse. Nüüdisaegse portfelliteooria looja Harry Markowitz on öelnud, et investorid ei saa eeldada oma investeeringutelt pikema aja vältel kopsakaid kasumeid ilma suuri riske võtmata ja nii taandub pikaajaline investeerimine kahele valikule: sa kas sööd hästi või magad hästi.

Meile kõigile meeldib mõte üleöö rikkaks saada. Paraku juhtub seda väga harva ning tulemuse nimel tuleb teha tööd, olla kannatlik ja järjekindel. Kuna turust edukama aktiivselt juhitud fondi leidmine kipub enamasti pimedale vedamisele taanduma, kasutab tark investor ära parima riski ja tulu suhtega pakkumise, milleks on indeksifond. See otsus lahendab korraga ära mitu probleemi, sest riskide ja investeeringute hajutamine ning kulude piiramine on indeksifondi juba n-ö sisse kirjutatud. Regulaarse investeerimisega väldib investor ka turu ajastamist, sest just üksikaktsiate puhul on ajastus tihtipeale väga kriitilise tähtsusega.

John C. Bogle oli mees, kelle elutöö oli aidata alles oma investeerimistee alguses olevaid investoreid, kaitstes neid börsil valitsevate hundiseaduste eest. Parim viis teda selle eest tänada on järgida tema õpetusi.

Tõnu Pekk
Tuleva asutaja ja fondijuht

Autor: Tõnu Pekk, Tuleva asutaja ja fondijuht

Õigustades pensionifondide viletsust, räägivad pangad, et riik on raha paigutamist liiga karmilt piiranud. Miljoneid inimesi jõukaks teinud Bogle tõestab „Aruka investori taskuraamatus“, et tulu toovad just rangemad investeerimispiirangud.

Radikaalselt rangete investeerimispiirangutega fond

43 aastat tagasi asutas Bogle investeerimisfondi, mis erines teistest jäikade reeglite poolest. Fondijuhi otsustada ei jäänud praktiliselt midagi. Tema ülesanne oli lihtsalt osta USA viiesaja suurima ettevõtte aktsiaid. Regulaarselt ja täpselt sellises proportsioonis, nagu kirja pandud nimekiri ehk indeks ette seadis. Ei mingit kavalust ega ennustamist.

Maailma kõige esimene indeksifond Vanguard 500 on tänaseks üks maailma suurimaid ja tootluse poolest edukamaid investeerimisfonde.

Vanguardis kogudes oleksime miljardi võrra rikkamad

Kui meie, Eesti inimesed, oleksime saanud algusest peale panna oma II samba vara Vanguardi indeksifondi, oleksime täna ligi miljardi euro võrra rikkamad. Iga inimese pensionikontol oleks keskmiselt ligi 1500 eurot rohkem.

17 aastaga oleme II sambasse säästnud kokku 3,7 miljardit eurot. Vanguardis oleksime lisaks teeninud 1,6 miljardit eurot investeerimistulu. Pankade pensionifondid on andnud meile peaaegu kolm korda vähem – napilt 0,6 miljardit eurot.

Vähem piiranguid pole tegelikult paremat tootlust andnud

Nõrgas tulemuses on süüdi seadusega määratud karmid investeerimispiirangud, räägivad pankade fondijuhid. Bogle muigaks selle jutu peale. Oma raamatus näitab ta andmetele toetudes, mida Vanguardi fondid ka praktikas tõestanud on: just ranged reeglid annavad eeldused selleks, et investorite vara jõudsalt kasvaks.

Aga tuleme korraks tagasi Eestisse. Pankade muid investeerimisfonde pensionifondide reeglid ei piira. Kas need on klientidele rohkem edu saavutanud? Ei ole.

Aastal 2005 alustanud Swedbanki Fondifond 100 (1) osakuid ostnud inimeste vara on kasvanukeskmiselt vaid 2% aastas, kokku 30%. Vanguardi indeksifondis (2) oleks raha sama ajaga kasvaud 140%.

Aastal 2001 asutatud SEB Global Chance / Risk Fund on teeninud klientidele samuti keskmiselt 2% aastas. LHV Maailma Aktsiad Fondi klientidel on läinud veel kehvemini – fondi käivitamisel sinna raha paigutanud investor pole tosina aastaga mitte midagi teeninud.

On veel hullemaid, aga ka mõni parem näide. Kunagi laialt reklaamitud Swedbanki Ida–Euroopa Aktsiafond on kaotanud igal aastal keskmiselt 3% investorite varast. 2005. aastal investeeritud rahast on tänaseks üle kolmandiku läinud. Samas SEB Eastern Europe Ex–Russia Fond on teeninud investoritele keskmiselt 6% tootlust aastas, jäädes Vanguardile vaid napilt alla.

Rea fonde on pangad tänaseks üldse müügilt koristanud – näiteks SEB Kasvufond või hiljuti suletud LHV Pärsia Lahe Fond. Tavaliselt lõpetavad kiiresti tegevuse ikka viletsate tulemustega fondid.

Kõigi nende investeerimisfondide juhid ostavad ja müüvad nagu süda lustib. Nad võtavad sellist valitsemistasu nagu õigeks peavad. Riik pole tegevust piiranud. Ometigi on tagajärjeks see, et piiranguteta tegutsevad investeerimisfondid ei kannata võrdlust isegi pankade II samba fondidega.

Miks suurem vabadus tootlust ei paranda?

Bogle selgitab, miks piirangud töötavad.

Esiteks, rangete reeglitega fondi on märksa odavam juhtida – pole vaja raisata aega ja raha ennustamatu ennustamisele. Ka ei pea hea tootlusega fondi valitseja palkama müügimeeste armeed seda inimestele kavalusega pähe määrima. Kuludel on aga ühene seos fondi pikaajalise tootlusega: mida madalamad tasud, seda kõrgem tootlus.

Teiseks, reeglid kaitsevad inimlike vigade eest. Enamus investoreid saab vabalt valides kehvema tulemuse kui turu keskmist jäljendav indeksifond. See ei puuduta ainult tavainimesi: turu keskmisele jääb alla 90% professionaalsetest investoritest. Enese võimete ülehindamine ja keskendumine lühiajalistele tulemustele on probleemid, mis kipuvad iseloomustama just finantssektori töötajaid.

Mida saad sellest sina pensioniks raha kogudes õppida?

Kui sa kogud oma tuleviku jaoks raha, eelista madalate kuludega indeksifondi. Tuleva pensionifond sündis Vanguardi eeskujul. Tuleva eeskujul tõid omakorda ka pangad indeksifondid oma tootevalikusse. Neid pead küll ise n-ö leti alt küsima – tellerid ja müügiagendid kiidavad reeglina vanu, kõrge tasuga fonde.

Kas siis igasugused investeerimisklubid ja -õpikud on ajaraisk? Kindlasti mitte. Valides aktsiaid ja püüdes turutrende ennetada, õpid tundma börsiettevõtteid ja finantsmaailma laiemalt. Sellest võib saada põnev hobi.

Ise kaubeldes koged kindlasti aegajalt peadpööritavat edu, teinekord saad aga mõne rohkem või vähem põrmustava pettumuse osaliseks. 10, 20, 30 aasta lõikes on tõenäoline, et sinu portfelli tootlus jääb siiski indeksifondi tootlusele alla. Pole hullu – hobile tulebki tavaliselt peale maksta!

Pea lihtsalt meeles kahte asja:

1. Ära pane hobi alla kogu raha, millest kavatsed tulevikus elada. Bogle soovitab kauplemisportfelli paigutada mitte rohkem kui kümnendikku varast. Ülejäänu mingu ikka indeksifondi.

2. Teiseks, ära maksa kinni võõraste inimeste hobi. Teisisõnu: ära maksa kõrget vahendustasu selle eest, et lipsustatud fondijuht sinu varaga panuseid teeks. Sarnaselt sinule kuulub ilmselt temagi enamuse sekka, kellel ei õnnestu rangete piirangutega indeksifondi võita. Ise pusides vähemalt õpid midagi maailma kohta.

(1) Fondide nimele klõpsates saad vaadata nende fondide tulemuste statistikat ja indeksiga võrdlust maailma suurima analüüsimaja Morningstar portaalis.

(2) Näites kasutan kahte Vanguardi 2002. aastast Euroopas pakutavat fondi: Vanguard Global Stock Index Fund ja Vanguard Euro Government Bond Index Fund, kuhu aastatel 2002-2010 suunan vara 50/50 ja edaspidi 75/25 suhte alusel, jäljendamaks täpselt Eesti pensionifondide piirangut maksimaalse aktsiate osakaalu osas. Vaata arvutusi siit.

Raimo Ülavere
Kuidas üleöö edu saavutada ja harjumusi muuta?

Autor: koolitaja ja coach Raimo Ülavere

Kujuta ette, et oled ruumis, kus sinu ees laual on jääkuubik. Ruumis on –5 kraadi ning suu kaudu hingates näed selgelt oma hingeauru. Jääkuubik laual näeb välja just sobiv, et sellega head värskendavat jooki jahutada. Ja siis hakkab ruumis vaikselt soojemaks minema …

–4 kraadi. –3 kraadi. Jääkuubik sinu ees seisab endiselt sama koha peal. –2 kraadi. –1 kraad. Midagi pole muutunud, hingeauru tuleb ikka, jääkuubik seisab. Ja siis on ühtäkki ruumis 0 kraadi. Jääkuubik sinu ees hakkab sulama. Kui siiani ei teinud jääkuubik teist nägugi, siis nüüd toob ainuüksi 1kraadine samm kaasa järsu muutuse jääkuubiku olekus.

Üleöö läbimurre. Eespool kirjeldatu on sarnane sellega, kuidas harjumuste muutmisel väikeste sammudega murdepunkti jõuda. Ehkki läbimurre on võtnud kõvasti aega, veelgi enam, suurt hulka väikeseid korduvaid samme, tundub see kõrvalt vaadates üleöö eduna. Sama loogika kehtib enamikku inimesi, loodust ja majandust puudutavate nähtuste puhul: alates kuulsast hokikepi graafikust internetiäris kuni puude kasvamise ja isiklike käitumisharjumuste muutuseni.

Parim raamat harjumuste muutusest. James Cleari „Aatomharjumused“ on ehk parim raamat, mida olen seni harjumuste muutmise teemal lugenud. Selle peamine iva seisneb tõdemuses, et edu on igapäevaste harjumuste, väikeste sammude, mitte aga ühekordse üleelusuuruse muutuse tagajärg.

Miks see raamat mulle meeldib? Peamiselt kolmel põhjusel: selgus, lihtsus ja … nii päriselu moodi.

Selgus. Ma saan raamatut lugedes aru, mis on harjumus, kuidas see tekib ja kuidas seda muuta (kui on vaja). Raamatus on konkreetsed metoodikad, arusaadavad nõuanded, kuidas tekitada – enda vaates – positiivseid harjumusi ning kuidas halbadest – jällegi enda vaates – vabaneda. Erinevalt paljudest eneseabiraamatutest ei kostita Clear lugejaid suurte sõnadega, millel puudub tegelikult igasugune sisu. Pole nõuandeid stiilis „leia oma kirg“, pole ka jutte enda väestamisest (mida iganes see ka ei tähendaks) või seni avastamata sisemise jõu köidikuist vabastamisest. Lühidalt: ma saan aru, mida tegema pean, kui ma tahan harjumust muuta. Ja selline selgus on erakordselt suur väärtus.

Lihtsus. Harjumuste muutmise metoodikad on pigem lihtsad. Ei pea tegema radikaalseid elupöördeid, jätma oma senist elu kus seda ja teist ning alustama homsest „parema inimesena“. Clear toob välja konkreetsed nõuanded, kuidas teha muutus nähtavaks, hädavajalikuks – nii et sa ei saa seda tegevust tegemata jätta – ning ka meeldivaks. Harjumuse muutmine ei pea sugugi olema ränkraske kivi mäkke lükkamine.

Olge siiski hoiatatud, ehkki metoodikana on harjumuste muutmine lihtne, ei tähenda see paraku seda, nagu oleks harjumuste päriselt muutmine, nende päevast päeva, nädalast nädalasse tegemine alati kerge. Mida selgem ja lihtsam on aga metoodika, plaan, seda tõenäolisem on siiski selle järgimine.

Päriselu. „Aatomharjumustel“ on – või vähemasti mulle tundub nii – tugev seos päriseluga. Ja see on ka peamine põhjus, miks ma seda raamatut nii kõrgelt hindan. Clear kirjutab muu hulgas sellestki, kuidas sageli on motivatsiooni ning talendi roll edus selgelt üle hinnatud. Ja kuidas tuleb eelkõige protsessile, tegevustele keskenduda. Sest just tegevused on need, mis sind üldse kuhugi viivad, samal ajal kui tulemus on ainult tegevuste tagajärg, mõõdik. Enamikul juhtudel ei ole edukam ja tulemuslikum see, kes on kaunimalt oma eesmärgid sõnastanud, vaid see, kes on valinud õiged tegevused ning neid ka järjekindlalt teeb. Sammhaaval. Iga päev. Natukene.

Kristel Kont
Edu võti on rutiin

Autor: Kristel Kont

Olen harjumuste teemal üksjagu lugenud, sestap olin lausa üllatunud, kuivõrd värske elamuse “Aatomharjumused” mulle pakkus. Kui Charles Duhiggi „Harjumuse jõud“ on vaieldamatult selle valdkonna n-ö teoreetiline “piibel”, siis James Clear annab üksikasjaliku tööriistakasti, kuidas praktikas uusi harjumusi juurutada või vanadest loobuda.

Autori sõnul leiavad suured muutused aset mitte järskude murrangutena, vaid väikeste, vaevumärgatavate sammude jadana. Edu võti pole „õige“ eesmärk või raudne tahtejõud – näidake sportlast, kelle eesmärgiks pole võita ja kes ei ole selle nimel valmis iga päev treenima. Edukad on hoopis need, kes on vähem või rohkem teadlikult loonud igapäevased rutiinid ehk automaatsed harjumused, mis aitavad eesmärkideni liikuda.

Kuidas seda siis teha? „Aatomharjumuste“ moto võiks kõlada nõnda – kohaleminek on tähtsam kui saavutamine. Sportima hakates on oluline minna ka halva ilma või tujuga spordisaali kohale, kas või viieks minutiks. Nii kinnistame ettekujutust iseendast kui inimesest, kes ka kehval päeval trenni läheb ja mõne aja pärast ei nõua see enam märkimisväärset pingutust.

Käitumise muutmine ei tähenda hambad ristis enesepiitsutamist

Teiseks oluliseks harjumuste kujundajaks on meid ümbritsev keskkond. See hõlmab nii füüsilist keskkonda kui inimesi meie ümber. Kuna jälgime paratamatult teiste inimeste käitumist, pole paremat viisi uue harjumuse juurutamiseks (või vanast loobumiseks) kui liituda nendega, kes juba soovitud käitumist harrastavad. Eks põhinevad sel loogikal ka väga erinevate eesmärkidega rühmad, alustades kaalujälgijatest ja harrastussportlastest ning lõpetades moodsa aja enesearengu mastermind-gruppidega. Eriti hea, kui meil on rühma liikmetega veel teisigi sarnaseid jooni, mis aitavad nendega samastuda ja ühist identiteeti luua.

Ehk kõige enam mõtlemisainet pakkus Cleari mõttekäik sellest, kuidas harjumusi endale meeldivaks kujundada. Käitumise muutmine ei pea tähendama hambad ristis enesepiitsutamist, vaid olema võimalikult rahuldust pakkuv. Seisnegu see siis enese premeerimises või millegi käegakatsutavaks saavutuseks muutmises. Näiteks saab 3-eurose latte ostmata jätmisel mündid tseremoniaalselt hoiupõrsasse lasta või nädala lõpus kogutud raha kontole kanda ning tunda nõnda rõõmu samm-sammult lähenevast unistusest.

Väärt mõtlemisainet ja konkreetseid nõuandeid, mis põhinevad Cleari aastatepikkusel tööl iseenda ja teiste harjumustega, leiab sellest pisut enam kui 300-leheküljelisest raamatust hulganisti. Lihtsas, kuid kaugeltki mitte triviaalses vormis väärt lugemine!