Alar Tamming
AS Tavid

Nassim Taleb on praegusel hullumeelsel ajastul üks väheseid, kes on säilitanud terve mõistuse ega arva, et miski on õige sellepärast, et seda on öelnud mõni autoriteet. Eriti hull on lugu majandusteadusega.

On öeldud, et majandusteadus on ainuke teadus, kus sa võid maailmakuulsaks, ilma et sul oleks kordagi õigus. Nassim ütleb selle kohta lihtsalt – ära ütle, mis sa arvad majanduses juhtuvat, ütle, mis aktsiaid sa omad ja kuhu su vara on paigutatud. Ta nimetab seda tõeliseks vastutuseks oma sõnade eest ja „oma naha mängu panemiseks“.

Kahjuks on maailm sellest lihtsast printsiibist, mida võib nimetada mitmeti – „otsusega kaasnevaks vastutuseks“; põhimõtteks, et „kohtle endast nõrgemaid nii, nagu sooviksid, et tugevamad sind kohtleksid“; „tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle tehtaks“; „kohtle oma lapsi nii, nagu Sa oleksid soovinud, et Su vanemad sind oleksid kohelnud või et „kõik peaks olema tasakaalus“ – järjest rohkem ja rohkem eemaldunud.

Taleb nimetab seda sümmeetria printsiibi eiramiseks ja näitab, et see on praeguste järjest suurenevate segaduste üks aluseid. Inimkond on selle teemaga kokku puutunud tuhandeid aastaid. Juba Hammurabi seadustes oli kirjas, et „kui ehitusmeister ehitab kellegi maja ja see kokku kukub ning surmab maja omaniku, siis surmatakse ka ehitusmeister“.

Tänapäeval ei peaks vastutus olema nii äärmuslik ja surmaga lõppema, kuid ei ole ka kuulda olnud juhtumistest, kus arhitekt oma ebaõnnestunud projekti eest saadud tasu tagasi maksaks. Vastastikuse ja sümmeetria all mõtleb ta mitte kasumi jagamist, vaid osalemist just kahjumi kandmises. Ja siin on asjad ikka väga paigast ära.

Pangad saavad osa kõikide äride kasumitest, kuid kliendi kahjumi korral ei ole neil sellega midagi pistmist; advokaadi töötasu on garanteeritud, hoolimata kohtuprotsessi tulemusest, fondijuhid kasseerivad iga-aastased teenustasud, hoolimata sellest, kas fond üldse midagi tootis, bürokraat võib otsustada mida iganes ja süsteem kaitseb teda oma otsuse tulemustega silmitsi seismast. Täielik asümmeetria. Kuid teatavasti ei tunne ükski lumehelves end laviinis süüdi.

Hoolimata raamatu geniaalsusest, selgusest ning tarkusest ei ole siiski oodata, et need, kes sellest raamatust õppida võiksid, seda teeksid. Vigases süsteemis toimuvad muutused alles siis, kui süsteem on jõudnud oma äärmusliku piirini. Kui isegi mõni pensionifondijuht mõistab, et õiglane oleks see, et tema saaks oma teenustasu alles kümnete aastate pärast, siis kui inimene on oma säästud koos kasumiga tagasi saanud, ehk on valmis osalema nii kasumis kui ka kahjumis, siis oma töökoha säilitamise huvides on tal targem oma teadmine endale hoida ja tegutseda selle nimel, et mitte anda inimestele õigust otsustada ise oma pensionisammaste üle.

Tegelikult oleks ju asi lihtne – ainult inimene saab otsustada, kas ta kogub pensioniks või mitte. Ja kui ta ei kogu, siis vastutab ta ainult ise. Riigipoolne näiline hoolimine inimestest kohustuslike pensionisammaste abil on tegelikkuses raha ümberjagamise mehhanism, sest praegune, järjest rohkemal võlal põhinev rahasüsteem hakkab jõudma oma piirideni ning oodata on vapustusi, kus hävib enneolematus koguses virtuaalrikkusi. Kui see toimunud, laiutatakse taas lihtsalt käsi ning öeldakse, et me ei osanud seda ette näha. Oma nahaga vastutamisest või omandatud teenustasude tagastamisest inimestele pole jälgegi. Ainult üks pool võidab.

Minu jaoks on see raamat, mis kirjeldab elu nii, nagu see päriselt on, mitte nii, nagu teoreetiliselt olema peaks. Lisaks on autoril vabadus oma mõtteid väljendada, ilma et ta riskiks tasuva töökoha kaotuse või kolleegide kõõrdpilkude ja hukkamõistuga.

Praeguses järjest suuremat poliitilist korrektsust taotlevas maailmas, on see värske sõõm hapnikurikast õhku veel üks viimaseid katseid näidata, mis päriselt toimub. Kuid kollaps on ilmselt paratamatu ja ka see raamat kantakse ilmselt kümnekonna aasta pärast tuleriidale viidavate raamatute nimekirja.

Madis Müller
Eesti Panga asepresident

Ettepanek kirjutada arvutus Nassim Talebi viimasele raamatule „Oma nahk mängus“ oli mulle intrigeeriv, kuna Taleb ei ole ei selles ega oma varasemates raamatutes varjanud põlgust pankurite ja ametnike vastu. See veel ei tähenda, et mitmed tema mõtted mulle meeldida ei võiks.

Talebi silmis väärika arvustaja leidmine tema raamatule ei olegi väga lihtne, sest samasuguse põlgusega suhtub ta ka enamikesse ajakirjanikesse ja akadeemikutesse, erinevatesse nn arvamusliidritesse ja muidugi ka raamatuarvustuste kirjutajatesse. Nii et veel ka seda viimast arvestades ei oleks minul pärast selle teksti ilmumist Talebi ees seistes ilmselt järel enam kübekestki autoriteeti. Eks ma pean sellega leppima.

Nassim Talebi tuntus kirjanikuna sai alguse tema varasematest raamatutest, mis keskendusid inimeste suutmatusele adekvaatselt hinnata erinevate sündmuste tõenäosust. See on Talebi hinnangul eriti ohtlik ja samaaegselt tavapärane paljude akadeemiliselt kõrgesti haritud ekspertide puhul, kelle poolt eksliku loogika kasutamine võib ühiskonnale kalliks maksma minna. Nii näiteks kasutavad Talebi arvates pankade riskijuhid sageli vildakaid matemaatilisi mudeleid, mis alahindavad kõige negatiivsemate võimalike sündmuste tõenäosust. Tulemuseks on otsused, millega kaasnevad liigkõrged riskid ja võimalikud probleemid kas konkreetsele ettevõttele või ühiskonnale laiemalt.

Talebile tuleb selles mõttes au anda, et ta mitte ei targuta niisama (mis olekski tema silmis ilmselt tõeline patt), vaid on oma loogikat rakendanud ka isikliku rahakoti peal ja sel moel tuletisinstrumentidega kaupleja ja investorina ka enda jõukusele aluse pannud. Finantsmaailmas riskide valest hindamisest rääkiva raamatu ilmumise ajastus 2007. a vahetult enne kriisi puhkemist oli seejuures täiuslik. Talebi isiklikku edu investorina tuleks käsitleda vaid kui vabandavat asjaolu tema jõulisele ja enesekindlale väljendusviisile, sest tema raamatuid ei saa käsitleda otseselt investeerimisalase kirjandusena.

„Oma nahk mängus“ võtab pealkirjana ka kokku põhiteesi, mida Taleb oma raamatus eri tahkudelt avab. Selle kohaselt peaksime suhtuma sügava umbusuga olulisi otsuseid langetavatesse või teistele erinevaid soovitusi jagavatesse inimestesse, kes ei tunne otseselt oma nahal enda tegevuse võimalikke negatiivseid tagajärgi. Siia kategooriasse kuuluvad kindlasti pankurid, poliitikud, suurettevõtete juhid, enamik ametnikke jne. Nii saab üks pankur võtta liiga suuri riske, mille realiseerumisel kannatavad temast endast enam kliendid, panga omanikud või ühiskond laiemalt. Poliitikud saavad langetada kaugeleulatuvate tagajärgedega läbimõtlemata otsuseid, millel võib neile endile olla lühiajaliselt lausa positiivne mõju. Ajakirjanikel ja kõikvõimalikel kommentaatoritel on privileeg jagada avalikkusele või ka riigijuhtidele ohtlike soovitusi, mille tagajärgede eest nad kuidagi ei vastuta. Hoopis otsesemalt on nahk turul ettevõtjatel, kes oma vigasid vahetult rahaliselt tajuvad. Või pagaril, kelle käest kliendid ei ostaks maitsetut leiba enam kui korra. Selle kõige paikapidavuses tuleb põhimõtteliselt Talebiga nõustuda. Rohkem peaksime tähelepanu pöörama mitte inimeste sõnadele, vaid tegudele ja sellele, kui paljuga nad teiste nimel otsustades või soovitusi jagades isiklikult riskivad.

Talebi võlu seisneb minu jaoks muu hulgas tema näidete väljendusrikkuses ja kires, mida lugeja tema tekstist vältimatult tajub. Teda oleks raske ette kujutada kamina ääres oma mõtteid rahulikult selgitamas.

Mind on Talebi raamatud pannud veidi teistmoodi mõtlema, isegi kui tema kirjeldatud probleemidele häid lahendusi sageli ei ole. Ju ei saa me ilma selleta, et keegi täidaks ka neid Talebi silmis põlastusväärseid riigi- või suurfirma juhtide, pankurite, professorite ja ajakirjanike ameteid. See raamat võiks meid aga suunata ettevaatlikkusele nii neid rolle täites kui ka hinnates teiste arvamusi ja otsuseid, mille tagajärjel sündivat kahju ei pruugita oma rolli tõttu vahetult enda nahal tunda. Nii olen ma keskpankurina ettevaatlik ettevõtjatele konkreetsete soovituste andmisel ja eelistan piirduda majanduse suundumustest ja riskidest enda nägemuse kirjeldamisega. Me saame keskpangana küll rääkida majanduse üldisest vajadusest investeeringute järele, kuid mitte soovitada konkreetsel ettevõtjal oma investeeringuid suurendada, sest võimalik kahju ekslikuks osutunud otsusest jääb üksnes ettevõtjate kanda. Julgemini saab keskpank anda majanduspoliitilisi soovitusi poliitikutele, kes on samaväärselt oma otsuste tagajärgedest eraldatud, kuid võiksid kasu saada võimalikult täielikust ja sõltumatust infost enne otsuste langetamist. Erilise skepsisega peaksime suhtuma poliitikakujundajate näiliselt lihtsatesse lahendustesse, mis riigikorralduses või majanduses ilma põhjaliku analüüsita ja muudatustest mõjutatute seisukohti kaalumata midagi kiiresti paremaks teha lubavad. Rõhutab ka Taleb, et esmane kriteerium peab sellises olukorras olema meditsiinist tuntud põhimõte „eelkõige mitte teha kahju“.

Värskemate paralleelidena Eesti majanduspoliitilisest debatist meenuvad siinkohal ideed riigi poolt odavalt laenu võttes Eesti „valmis ehitamisest“, mõtted riikliku panga loomisest ning lihtsad ja jõulised lahendused pensionisüsteemi muutmiseks.

Talebi raamatust on kasu, kui selle tulemusel jääb vähem inimesi uskuma imeliste investeerimisvõimaluste pakkujaid, kes riskivad suurelt üksnes oma klientide ja mitte enda rahaga. Või kui senisest väiksem tähelepanu ja edu saadab poliitikakujundajad ja arvamusliidreid, kelle pakutavad lihtsad, kuid pealiskaudsed lahendused võivad osutuda meile lõpuks väga kalliks. Kuigi kasu on sellest juba ka lihtsalt hea meelelahutusliku, kuid siiski mõtlemapaneva tekstina neile, kellele Talebi kirjutamise stiil sobib.

Ivar Mägi
kaupleja

Nassim Nicholas Talebi teos “Oma nahk mängus” on viies raamat autori 25 aastat tagasi alanud uurimusest üldpealkirjaga “Incerto”. Akadeemilises karjääris läbipaistmatust, õnnelikku juhust, tõenäosust, riske ja süsteemseid riske uuriv õppejõud on värskes raamatus keskendunud kaasaja inimeste elu mõjutavale ühele suurimale (varjatud) probleemile: otsuseid teevad, poliitikat kujundavad ja riske haldavad inimesed, kellel pole ei eetikat, moraali ega sisulist sügavat arusaamist protsessist. Kuna riskide mõjud on renti jahtivad kiskjad suutnud elegantse viipega lükata ülejäänud ühiskonna kanda, samal ajal kui hüved on võetud endale, pole mõtet loota ka protsesside isekorrigeerumisele.

Autor selgitab kõigile arusaadavas keeles ära toimeahela, miks väga väikesed grupid ühiskonnas (GMO-, LGBT-, religiooni-, terrorismi-, koššertoidu- jne vastased või pooldajad) mõjutavad kogu ühiskonna elukorraldust fundamentaalselt, kuigi tavaloogika eeldaks, et väikestel gruppidel on ka väike mõju ühiskonnale. Lihtsas keeles selgitatuna on põhjus tänapäeva ajastule iseloomulik laialdaselt levinud süsteemne, mentaalne ja aineline korruptsioon. Agentide käitumise uurimise keeles öelduna – agentuurikonfliktis, kus üksikisik (agent) ei tegutse printsipaali huvides. “Neil” pole oma nahk mängus! Otsuste tegijad pole enam käsitöölised keskajal, nad ei pane oma hinge töö tulemusse ja au määrdumine ei sisalda endas enam vahetu negatiivse mõjuga heidutust.

Raamatu praktiline väärtus suveräänsust ja hälveteta tegevusruumi hindavale agendile seisneb selles, et lisaks korrumpeerunud huvide algpõhjusele (“Miks?”), selgitab Taleb algoritmina ära ka täpse mehhanismi, “kuidas?” väikesed grupid ühiskonnaga manipuleerides oma eesmärke ellu viivad.

Sellest, millest Taleb kirjutab, saab aru iga ettevõtja, põllumees, börsikaupleja, isemõtleja, pereema, meremees, arst ja kõik teised isikud, kes peavad ise oma tegude eest vastutama ja kes näevad oma elukutsetöös madala tõenäosusega, kuid väga suure fataalse mõjuga sündmuste pöördumatut mõju. Ei, terava silma ja -keelega endine börsikauplejast akadeemik Taleb pole kindlasti seesama reaalsusest irdunud (vasak)intellektuaal, mis lääne ühiskondades vähkkasvajana ühiskonna ja “akadeemia” on vallutanud. Talebil on oma nahk mängus! Lähtuvalt sellest on Taleb võimeline kirjutama küll kvantitatiivselt kõrge tasemega teadustööd, kuid ta pole kohandunud poliitkorrektse peavoolu “etiketiga”, kandes uhkusega “ekstremisti” silti suurtes kaasaja lääne ühiskonnas toimuvates diskussioonides. 

Eero Sikka
ärikasvu coach

Uuringute järgi tegeletakse äriorganisatsioonides 50% ajast tööülesannetega, mis ei oma ettevõtte peaeesmärkide saavutamisele mitte mingit olulist mõju. See raamat räägib sellest, kuidas kogu organisatsiooniga just olulise saavutamisele keskenduda. Doerr toob palju näiteid Google’ist ja muudest tippettevõtetest ning on nii praktiline, et lugeja suudab kirjutatu rakendamist oma ettevõttes kasvõi juba järgmisel päeval alustada. Olles ise vestelnud Google’i peakorteris töötavate juhtidega ning toetades iga päev ettevõtteid OKR-metoodika rakendamisel, näen kui palju selgust, fookust ja distsipliini see meeskondadesse aitab tuua. Kohustuslik lugemine igale kasvu ihkavale juhile.

Paavo Siimann
Tallinna Tehnikaülikooli ärikorralduse instituudi vanemlektor

Eesmärgid on vajalikud kõigile, kes püüdlevad kõrgemate sihtide poole. Oma organisatsioonis eesmärke püstitades tasub aga olla ettevaatlik, sest eesmärgid võivad põhjustada ebaeetilist käitumist, koostöö vähenemist, motivatsiooni kahanemist ja muid juhtimisprobleeme.

1968. aastal jõudis Marylandi ülikooli psühholoogiaprofessor Edwin Locke järelduseni, et raskesti saavutatavad eesmärgid mõjutavad tulemuslikkust tõhusamalt kui kergesti saavutatavad eesmärgid. Teiseks, selgelt sõnastatud raskesti saavutatavad eesmärgid toetavad tulemusteni jõudmist veelgi rohkem kui ebamääraselt sõnastatud eesmärgid. Ehkki tulemuseesmärgistamine sai alguse juba 1970ndatel Intelis, on seda siiani kõige efektiivsemalt alates 1999. aastast juurutanud Google.

Raamatus „Mõõda seda, mis loeb“ selgitab John Doerr, kuidas eesmärgid kohe oodatavate tulemustega siduda. See tähendab, et lisaks sellele, mida soovitakse saavutada, pannakse kohe ka kirja, kuidas eesmärgini jõutakse ning tulemust mõõdetakse. Et kogu organisatsioon keskenduks vaid olulisele, erineb tulemuseesmärgistamine tavapärasest eesmärgipõhisest juhtimisest selle poolest, et eesmärke seatakse lühiajalisemalt (kas kvartaalselt või igakuiselt), kõikide töötajate (ka tegevjuhi) eesmärgid on kõikidele kolleegidele avalikud, eesmärgid on inspireerivad ja ambitsioonikad ega ole seotud boonuse teenimise võimaluste ja tulevase palgatõusuga.

Tulemuseesmärgistamise juurutamine algab organisatsiooni juhtimiskultuuri muutmisest ning asendab iga-aastased arenguvestlused pideva tagasiside andmisega. See tähendab, et juht ei ole enam tehtud tööde ülekontrollija, vaid mentor, kes toetab töötaja arengut. Samuti lasub igal töötajal kohustus anda oma juhile tagasisidet, kas juht ikka toetab piisavalt tema arengut või veel mitte.

Raamatu suur väärtus on, et selles leidub ridamisi kõnekaid elulisi näiteid, kuidas nii suur- kui ka väikeettevõtjad on tulemuseesmärgistamist juba edukalt rakendanud. Lisaks antakse detailne Google’i kaasusel põhinev näidis, kuidas tulemuseesmärgistamist oma organisatsioonis juurutada ning millistest vigadest hoiduda.

Nagu kõiki juhtimissüsteeme, on ka tulemuseesmärgistamist võimalik rakendada kas hästi või halvasti. Raamatu „Mõõda seda, mis loeb“ eesmärk on aidata teil seda soovi korral väga hästi teha.