Investor Toomas

Raamat „Orienteerumine investeeringute miiniväljal“ aitab ära tunda ning vältida levinud investeerimisvigu, käitumuslikke eelarvamusi ja lõkse.

Vesa Puttonen ja H. Kent Baker pühendavad oma raamatus igale levinuimale veale eraldi peatüki. Need on pettuste ohvriks langemine; riski alahindamine; investeerimine toodetesse, millest lõpuni aru ei saada; oskamatus leida infole kinnitust usaldusväärsetest allikatest; ebarealistlik tootluseootus ning hasartmängu ja investeerimise segi ajamine. Samuti on nad kriitilised investeerimisfondide suhtes.

Puttoneni sõnul on investori suurim probleem see, et ta soovib liiga kiiresti rikastuda. „Tegelikkuses, nagu Warren Buffett on öelnud, on investeerimine väga lihtne, kuid me ise muudame selle keeruliseks, sest ignoreerime teenustasude mõju, ei hajuta oma investeeringuid piisavalt ning langeme rikastumise lootuses pettuste ohvriks – viimane on ka kõige fataalsem viga, sest pettuse käigus kaotatakse tavaliselt kas kõik või suurem osa rahast ja seda ei saada enamasti tagasi.“

Kuhu oma raha investeerida?

„Meie koolisüsteem on küll maailma parimate hulgas, kuid finantsilist haridust praktiliselt ei anta,“ on Puttonen kriitiline. „Inimesed ei saa aru isegi sellest, mida tähendab intress, samuti on neil puudu enesedistsipliinist, ostetakse palju asju ja elatakse üle oma võimete,“ kirjeldab ta Soome tänast olukorda, mis on paljuski iseloomulik meilegi.

Lõksude vältimiseks tuleb raha paigutada ainuüksi nendesse ettevõtetesse, mille käekäiguga on investor lõpuni kursis. Just see on ka üks põhjustest, miks Puttonen arenevad turud enda jaoks välistab. „Üks viga, mida tehakse, on see, et mõeldakse, et kui arenevas riigis majandus kasvab, siis kasvab automaatselt ka aktsiaturg,“ on ta öelnud. „Tegelikult kaasnevad sellega ka riskid. Mina mõtlen, et kui tahan globaalset haaret, siis võtan Helsingi börsilt liftitootja KONE ja väldin areneva turu riski.“

Puttonen on enda jaoks välistanud ka Hiina, kuna seal puudub läbipaistvus, mistõttu pole võimalik hinnata, kas firmad ikka lähtuvad investori huvist ning pettuste risk on viidud miinimumini.

Raamatus on palju selgeid ja lihtsaid näpunäited, kuidas oma rahalist heaolu suurendada. Olgu selleks pensionifondi vahetamine, mitmesugustest investeerimiskelmustest hoidumine või lihtsalt oskus kodu ligidalt heade ja odavate ettevõtete kokkuostmine. Nõnda talitab ka Puttonen, kelle portfellist leiab üksnes Helsingi börsil noteeritud väärtpabereid.

Elar Killumets
juhtimiskonsultant

Minu igapäevatöö on organisatsioonides toimuvate muutuste ja arenguprotsesside toetamine. Täna on juhtide laual nii ulatuse kui ka mõju poolest hoopis keerukam ülesanne, sest enam pole muutuse piiriks organisatsioon – kogu maailma elukorraldus on paari nädalaga pea peale pöördunud.

Inimesed on ikka inimesed ning nii kehtivad ka selle kriisi puhul samad loogikad ja põhimõtted, mis kõikide muudatuste puhul.

Inimene kui maailma mõtestaja ja oletaja

Meile on sisse programmeeritud vajadus aru saada, mis meie ümber toimub. Mõista, mis värk on. Meid ei huvitagi niivõrd tõe leidmine, piisab sellest, kui oma peas vettpidav lugu välja mõelda. Selle fenomeni probleem on aga see, et mida suurem ja kiirem on muutus, seda ebatäpsem on protsess ning suurem tõenäosus, et me näeme asju tegelikkusest hullemana. See lisab omakorda ärevust.

Kiirete muutuste ja ka kriiside korral on juhi kõige tähtsam roll selgust hoida. Oluline pole kommunikatsiooni hulk ja intensiivsus, vaid selles peab sisalduma vähemalt nelja tüüpi infot.

1. Mida mina juhina selles olukorras näen, millised on faktid?
2. Kuidas mina juhina fakte tõlgendan? Võib enam kui kindel olla, et igaüks tõlgendab neid omamoodi.
3. Milline emotsioon on selle olukorraga seotud? Kui on hirm, siis nii ongi.
4. Mida plaanin juhina teha?

Need neli infokildu moodustavad juhi kogemuse, võimaldades töötajatel aru saada tema tegemiste ja otsuste tagamaadest rohkem kui ükski selgituskiri.

Mõtestamisprotsessis osalemine

Kui juht oma kogemust ei ava, mõtlevad töötajad ise oma loo välja. Ja kuna muutlikes oludes kipuvad oletused olema ebatäpsed ja hullemad kui reaalsus, ei taha ükski juht, et tema kogemuse kohta midagi oletatakse. Oletamine teeb ärevaks ning ärevus (mitte oletamine) on kõikide jamade alguspunkt.

1. See on täiesti ok, kui juht ei tea vastuseid. Ja eriti kehtib see nüüd, mil sündmused on ülikiirelt arenenud. Juht ei saa mitte ainult teada, vaid keegi töötajatest ka ei oota, et juhil oleks selgeltnägemise võime – ega nad idioodid ole. Küll aga teab juht väga täpselt, mis on tema kogemus: kuidas tema asju näeb ja kuidas nähtu teda mõjutab. Just seda infot saab juht jagada. Üllataval kombel sellest piisab, et ärevust oma meeskonnas tuntavalt vähendada.
2. Juhi ülesanne on õpetada töötajaid iseenda kogemusest aru saama: mida nemad näevad, kuidas nemad seda oma mätta otsast tõlgendavad, millise emotsiooni see neis tekitab, mida nad teha saavad ning mille poole liikuda soovivad.

Kuigi eelnev võib tunduda ehk liiga lihtsana, on tegu määramatuses juhtimise põhialustega. Tõsi, nende põhimõtete kasutamine olukorras, kus pinge on juba suur, nõuab juhilt omajagu julgust. Kogemus nii Eestist kui ka mujalt maailmast ütleb, et juhid, kes seda suudavad, saavad kiire arengu, muutuste ja kriisidega hästi hakkama. Nõnda arvab professor Gervase Bushe raamatus „Selge eestvedamine“.