Mihkel Kunnus, semiootik ja kultuurikriitik

Žanri poolest lahterdub Jordan Petersoni „Teispool korda. 12 lisareeglit“ eneseabi sektsiooni. Siin aga tahaks kohe teha olemusliku täpsustuse: kui paljud eneseabiraamatud on pigem eneselohutuse või -armastuse ja/või ühe imenõksu õpikud, siis Petersoni teosed on vastassuunalised.

„Teispool korda. 12 lisareeglit“ on formaalselt järg autori bestsellerile „12 elu mängureeglit“. Ütlen formaalselt, sest see raamat ei eelda eelkäijaga tutvumist.

Selmet rõhuda klišeele „Armasta ennast nii, nagu sa oled“, õhutab Peterson enesearengule, päriselt paremaks saamisele. Kujundlikult: „Teispool korda“ pole variatsioon „paksukeste kehapositiivsusest“, vaid utsitus toitumis- ja treeningukavast kinni pidama. Selleks pole küll mingit imevahendit või -võtet. On mitmesuguseid praktikaid, millest igaüks annab osa. Selles raamatus on 12 ja ka eelmises oli 12.

Kellel on rohkem, see saab rohkem

Piibli kümme käsku on vast meie kultuuriruumi tuntuimad reeglid. Käitumisjuhised, mis erilist lahtiseletamist ei vaja. Petersoni elu mängureegleid või vähemasti osa neist võib samuti võtta kui käitumisalgoritme: sulle öeldakse, et korista oma tuba ära, ja sa koristadki … ja punkt. Olemine on parem küll.

Kui süüvida, kuidas füüsilise ruumi korrastatus ja korrastamisprotsess ise psüühikasse tagasisidestub, tekib universaalsem teadmine, mis on avarama rakendusega kui lihtsalt oma tuba. Ses mõttes on Petersoni eneseabiraamatud väga tänuväärsed. Need sobivad erineva akadeemilise võimekusega lugejale – nii gümnasistile kui ka doktorandile. Siingi kehtib Matteuse printsiip: kellel on rohkem, see saab rohkem.

Vapruse õpik

Kui mul oleks selle raamatu tutvustamiseks ruumi ainult kahe sõna jagu, siis ütleksin, et see on vapruse õpik. See arhailisena kõlav voorus – vaprus – kätkeb endas arengusuunda, mis vastandub heaoluühiskonna institutsionaalsele arenguloogikale.

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt võttis selle õhtumaise tendentsi kirjeldamiseks kasutusele termini safetyism, (ingl safety ehk „turvalisus“), mille võiks sisuldasa tõlkida turvalisuskultuseks, üha ägenevaks nõudluseks selle järele, et ühiskond oleks täiesti turvaline. Küllap on enamik kuulnud anekdootlikke näiteid sellest ilmingust. Olgu selleks kas või ülikoolidele esitatud nõuded turvaruumide (safe space) ja päästikuhoiatuste (trigger warning) kohta. Milliste indiviidide summaarne nõue võiks see olla? Eks selliste, keda iseloomustab vapruse minimaalsus.

Kuna Peterson jutlustab vaprusest, siis on ka mõistetav, miks ta leiab korraga nii massilist poolehoidu kui ka raevukat vastupanu. Nõuded „Saa sitkeks, saa vapraks!“ ning „Tehtagu maailm mulle ja kõigile teistele täiesti turvaliseks!“ on loomuldasa vastassuunalised. Kahtlemata on maailma turvalisuseoaase väga vaja ainuüksi kõige õrnemate – laste – arenguks. Niisuguste oaaside olemasolu eeldus on aga see, et nende piiril seisavad inimesed, kes on vaprad ja sitked. Need, kes suudavad kaitsta teisi, kes seda ise veel või enam ei suuda.

Nelli Janson, LHV vanemmaakler

Kes on algaja investorina käinud kas või ühelgi koolitusel, on kaasa saanud teadmise, et enne investeerimisotsuse tegemist tuleb ettevõtet analüüsida. Kuidas aga hinnata ettevõtte väärtust, millega pole varem kokku puututud?

Aswath Damodaran on New Yorgi ülikooli professor, kes õpetab muu hulgas ettevõtte väärtust hindama. Tema „Väärtuse hindamise taskuraamat“ võtab kokku erinevad võimalused, kuidas selgitada välja ettevõtte tuleviku perspektiivi ja aktsia õiglast väärtust nii, et selleks ei pea enne majanduskraadi hankima.

Kes ei tunne end numbrite maailmas kindlana, kangestub ilmselt juba sõna „finantsanalüüs“ peale. Nii nagu Damodaran on isegi öelnud, jagunevad inimesed kaheks: lugude ja numbrite inimesteks. Need, kes tunnevad end numbritega mugavalt, ei saa sellest probleemist aru, sest nendele jutustavad loo numbrid. Paraku ei seisne ettevõte väärtus üksnes arvudes: firma väärtus muutub märksa abstraktsemaks, kui on vaja prognoosida tulevikku sellisel iduettevõttel, kel pole ette näidata pikka ajalugu ega ka kasumit.

Numbripelguritele on „Väärtuse hindamise taskuraamat“ tõeline õnnistus, sest Damodaran, keda peetakse valdkonna üheks parimaks asjatundjaks maailmas, annab väga selge ja konkreetse ülevaate levinumatest hindamismeetoditest ning ka juhised, kuidas neid teostada. Kuna ettevõtted on oma struktuurilt erinevad, ei saa neid päris ühe vitsaga lüüa ning hindamisanalüüsi puhul tuleb arvesse võtta nii ettevõtte tegevusvaldkonda, arenguetappi kui ka majandustrende.

Hoolimata filigraansusest on enamik prognoose valed

Üks tähtsaimaid sõnumeid, mida autor oma raamatus edastab, on hinnangute subjektiivsus. Ükskõik kui filigraanselt ettevõtet ka ei analüüsita, tuleb alati võtta eelduseks, et enamik prognoose on tõenäoliselt valed. Ükski nendest hindamismeetoditest pole täiuslik. Tekib küsimus, milleks siis üldse oma pead vaevata ja aega raisata, kui nagunii ei saa tulemusele toetuda.

Investeerimine on kapitalile riski võtmine ja võetud aktsiapositsiooniga hüppab investor emotsionaalsele karussellile, kus pea hakkab varem või hiljem vurrkanni kombel ringi käima. Ettevõtte analüüs on vajalik riskide maandamiseks ja just selleks puhuks, kui on tunne, et tahaks sealt peadpööritavast maailmast välja astuda. Enne tehtud analüüs annab investorile pidepunkti, millele toetuda, kui juhtub midagi ootamatut. Ja see juhtub kindlasti, tõenäoliselt rohkem kui korra.

Kõik siin maailmas on suhteline ja võib öelda, et ettevõtte väärtus on hindaja silmades. Me oleme selle ettevõtte juba enne analüüsi mingil põhjusel välja valinud ehk meil on eeldused, mis hakkavad meid hindamisprotsessi kaudu alateadlikult mõjutama. Sestap ei tasu ühtki hindamismeetodit võtta absoluutse tõe allikana, vaid kasutada tulemust selleks, et investeerimiskarussellilt mitte maha pudeneda.