Marko Lepik, emotsionaalsete ja liidrioskuste koolitaja

Hullumeelsed uuendused on ühtaegu haprad ja riskantsed, vajades õigeid tingimusi. Teades, millise struktuuri juures siirdub organisatsioon loovusest stabiilsusse, saab luua heade pööraste ideede kasvuks soodsa pinnase.

Safi Bahcall toob meie ette lennuka sünteesi näiliselt täiesti erinevatest valdkondadest. Ta ühendab „Pöörastes ideedes“ ajaloo ja äri ideedega füüsikast ning toob näiteid, kuidas on õnnestunud inertseid organisatsioone edukalt uuenduslikult käituma panna, ühendades selle faasisiirde mõistega, mis kirjeldab, kuidas aine läheb ühest olekust üle teise.

Muutke struktuuri, mitte kultuuri

Üks tema põhiteese on, et uuenduse jaoks pole mõtet muuta organisatsioonide kultuuri. Vaja on muuta innovaatilistest ideedest huvitatud organisatsioonide struktuuri. Tema suurim inspiratsioon on Theodore Vaili juhtimisel ellu viidud Belli telefonikompanii kannapööre 20. sajandi alguses ja Vannevar Bushi edu Ameerika Ühendriikide armee tehnoloogilisel uuendamisel Teise maailmasõja aegu.

Lood radarite, polaroidprillide, tuumapommide, kolesterooliravimite, reisilennukite, 3D-animatsiooni tehnoloogiate ning paljude teiste esialgu naeruvääristamist ja suurt vastuseisu leidnud ideede keerulisest teekonnast on huvitavad. Tegemist on klassikalise ärikirjandusega, ja kellele meeldivad kaasahaaravad lood läbi raskuste meie ette jõudnud geniaalsetest ideedest, mida on püütud mitu korda tappa, leiab nii mõndagi mõtlemapanevat.

Bushi-Vaili reeglid

Need lood, mida on raamatu lõpuosas avatud põhiteesideks ehk liigagi palju, ilmestavad, kuidas uuenduslike ideede ellujäämiseks on kasulik rakendada kindlaid põhimõtteid. Samal ajal metafoorina meelde tuletades, kuidas vesi siirdub kahevahelolekust vedelasse või tahkesse olekusse.

Baasretsept uuenduslike ideede kaitsmiseks on kaks faasi teineteisest rangelt lahus hoida ning mitte lasta kummalgi poolel domineerida. Autor soovitab ettevõttes „kunstnikud“ ja „sõdurid“ kui eri faaside ilmingud eraldada. Ühed tagavad pööraste ideede sünni ning peavad saama turvaliselt ebaõnnestuda, ent teiste ülesanne on uut tähelendu jahtides tagada organisatsiooni jätkusuutlikkus.

Juht kui aednik, mitte hull geenius

Vastandades iduettevõtteid ja edukaid saritooteid müüvaid firmasid, osutab ta, et olemuslikult toimivad need ettevõtted eri faasides. Meeskonna teatud suurusest ja motivatsioonidest alates muutuvad riskivalmidus ja piiritu isiklik panustamine struktuursetel motiividel kontoripoliitikaks, karjerismiks ja stabiilsuseks.

Uuendust tuleks juhtida aednikuna, kes tagab eri funktsiooniga rühmade tasakaalu ning hoolitseb selle eest, et nende vahel toimuks ressursside ja ideede pidev ülekanne.

Raido Tõnisson, LHV nooremanalüütik

Aktsiaturud on pidevas muutuses, eriti käesoleval sajandil. Vastavalt sellele tuleb kohandada ka investeerimisstrateegiaid, mis on kunagistele ajaloo edukaimatele investoritele edu toonud.

Kuigi põhiprintsiibid on samad, kirjutab Marcus Hernhag oma raamatus „Leia maailma parimad aktsiad“ väärtusinvesteerimisest tänapäevases võtmes, mis toob edu ka praegustele investoritele.

Hernhag lähtub oma raamatus ajaloo ühe edukaima investori Warren Buffetti strateegiast, kes on omakorda õppust võtnud väärtusaktsiate filosoofia isaks peetud Benjamin Grahamist. 1930. aastal nägi Grahami strateegia ette mitmeid printsiipe, mida ta vastavalt turukeskkonnale ja poliitilistele sündmustele igal kümnendil kohendas. Neist olulisemad hõlmasid peamiselt aktsia hindamist võrdluses aastatulu ja omakapitaliga, mida Buffett hiljem kohandas ja edasi arendas.

Ka Hernhag usub, et ükskõik millist investeerimisstrateegiat tuleb kohandada, eelkõige endale ja oma elule sobivaks. Sealjuures tuleb arvesse võtta, kui palju sul on aega, huvi ja teadmisi, ning kuidas mõjutab sind aktsiaturgude psühholoogia.

Millise strateegiaga kukkumist pehmendada?

Nii nagu ka pealkiri ütleb, on raamatu peamiseks mõtteks anda lugejale aimu, kuidas leida üles maailma parimad aktsiad. Hernhag peab selleks osalust edukas ettevõttes, mis loob aktsionäridele piisavalt väärtust ning mille puhul ei ole aktsiahinda tuleviku oodatavat väärtust veel täielikult sisse arvestatud. Ta peab silmas neidsamu igavaid aktsiaid, mis üle spekuleeritud rakettide kõrval esmapilgul kahvatuvad. Pikas perspektiivis hoiavad esimesed rohkem väärtust ja pakuvad paremat kogutootlust. Seda eelkõige börsikrahhide ajal, mil aktsionäridele makstavad dividendid aitavad kukkumist pehmendada.

Kuigi teoreetiliselt võib ka odavaid kasvuaktsiaid liigitada väärtusaktsiate hulka, on traditsiooniliselt olnud väärtusaktsiad suurtel ja turvalistel firmadel, millel on tugevad tooted ja teenused, et pidada vastu kõikvõimalikele oludele. Esmapilgul odav kasvuaktsia võib turulanguse ajal veelgi odavamaks kukkuda. Tänapäeval pole need liigitused enam aga kivisse raiutud ning levima on hakanud ka kombinatsioon väärtusaktsiast ja kasvuaktsiast.

Millele tähelepanu pöörata

GARP (Growth at a Reasonable Price) puhul on oluline leida ettevõtted, mis on viimasel viiel kuni kümnel aastal suutnud oma kasumit stabiilselt kasvatada, kuid mille väärtus on mõistlikul tasemel. Kuigi kasumi kasvu suhtarvu vaatamine on selliste ettevõtete puhul oluline, soovitab autor pika perspektiiviga investeerimisel kõikvõimalikud suhtarvud pigem teisejärguliseks jätta ning keskenduda aktsiatele, mis suudavad kõige rohkem väärtust luua.

„Leia maailma parimad aktsiad“ annab lugejale selged juhised, kuidas kõige rohkem väärtust loovad aktsiad turult üles leida, hoidudes samas väärtuslõksudest ja edukate investorite tehtud vigadest.

Paavo Siimann, investor, TalTechi ärikorralduse instituudi vanemlektor

Paljud maailmakuulsad investorid panustavad väärtusaktsiatele. Marcus Hernhag rõhutab, et väärtusaktsiatesse investeerimine toob edu siis, kui osata näha börsi ja firmasid õigesti.

Kui väärtusinvestor otsib firmasid, mis on juba edukad, siis kasvuinvestorid panustavad ettevõtetesse, millel on paljulubav tulevik. Viimane lähenemine nõuab aga keskmisest tunduvalt paremat ennustusvõimet.

Hernhag otsib oma raamatus „Leia maailma parimad aktsiad“ vastust küsimusele, kuidas õigeid väärtusaktsiaid üles leida. Vastupidi tavaarvamusele rõhutab Hernhag, et väärtusaktsiaid võib leida ka firmade hulgast, millel puudub suur hulk materiaalseid ja immateriaalseid põhivarasid, sest kõikidel tegevusaladel pole selleks vajadust. Oluline on hoopis veenduda, kas aktsia on võrreldes tulevaste kasumite ja teenitava rahaga piisavalt madalalt hinnatud.

Seab vanameistrite meetodid küsimärgi alla

Raamatus arutatakse läbi ja vajaduse korral seatakse küsimärgi alla vanameistrite Benjamin Grahami, David Doddi, Warren Buffetti ja Charles Mungeri väärtusaktsiate leidmise meetodid. Näiteks jõudis Hernhag järeldusele, et tänapäeval on börsidel vähe ettevõtteid, mis vastaksid korraga kõigile Grahami raamatus „Intelligentne investor“ esitatud kriteeriumidele.

Hernhag toonitab, et nagu teisi strateegiaid, tuleb ka väärtusstrateegiaid kohandada muu hulgas endale ja oma elule sobivaks. Lähtuda tasub sellest, kui palju aega on investoril võimalik investeerimisse panustada, millised on tema huvid ja teadmised ning kuidas ja mil määral mõjutab investeerimispsühholoogia investori otsuseid.

Millised on hea firma kriteeriumid?

Üks huvipakkuvaim osa raamatus on diskussioon, milline on hea firma, mille aktsiatesse tasuks investeerida. Seda iseloomustavad tark ärimudel, tugev kaubamärk, ennustatav ja kindel nõudlus ning ühtlasi võime teenida nii kasumit kui ka raha. Hea firma ei pruugi olla igal hetkel populaarne, kuid ühel hetkel tuleb aktsia hind järele.

Põnev oli lugeda ka arutelu, kui numbrivaba saab väärtusaktsiate hindamine üldse olla. Siinkirjutaja heameeleks jõudis Hernhag järeldusele, et täiesti numbrivaba hindamismeetodit ei ole siiski mõistlik juurutada, sest siis võib aktsiaid liiga kallilt osta. Samas võib terve mõistuse kasutamine liiga keeruliste arvutusskeemide asemel anda palju parema tulemuse.

Soovitan Marcus Hernhagi raamatut „Leia maailma parimad aktsiad“ kõigile neile, kes soovivad aru saada, millised on väärtusaktsiate tunnused, ning tahavad mõttega läbi lugeda hea kokkuvõtliku ülevaate erinevatest võimalustest, kuidas neid turult üles leida.

Mulle meeldis, et Hernhag õpetab vahet tegema väärtusaktsiatel ja väärtusfirmadel ning soovitab väärtusaktsiaid otsida ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete hulgast.

Raamatus leidub rohkesti rusikareegleid, mida iga jaeinvestor võiks enda jaoks selgeks mõelda.