Dr Alexander Elder, börsikaupleja, „Börsikauplemine kui elatusallikas“ autor

Kui ma „Lumepalli“ aastaid tagasi ingliskeelsena ostsin, heidutas mind selle maht. Kui olin lugemisega poole peale jõudnud, oli mul aga kahju, et jäänud on veel vaid pool raamatut. Tahtsin, et see jätkuks, sest see oli parim äribiograafia, mida olin kunagi lugenud.

Loen elulugusid ja ajalooraamatuid tihti ning see sügavate ideedega raamat kuulub kahtlemata kõrgeimasse klassi. See New York Timesi ja Wall Street Journali müügiedetabelites esikoha hõivanud raamat räägib loo sellest, kuidas sai õnnetust ekslevast noorukist suur Warren Buffett – õpetaja, investor, filantroop.

Maailma üks rikkamaid inimesi Warren Buffett on geenius, kes teenis kogu oma varanduse investeeringutega aktsiabörsil. Ta sirgus jõukas perekonnas (ta isa oli ärimees ja kongresmen), kuid ometi polnud tema lapsepõlv õnnelik. Isegi täiskasvanuna ei suutnud ta oma emaga ühes ruumis olla, hakates närveerides värisema.

Tööga alustas ta varakult, juba teismelisena. Ta sukeldus tiikidesse, et leida ja tagasi müüa kadunud golfipalle; otsis hipodroomil äravisatud kihlveopileteid, kuna mõnel neist oli veel veidike rahalist väärtust; ja aeg-ajalt käis kaubamajast varastamas, pidades nii-öelda näpuametit.

Raamatu autor Alice Schroeder on silmapaistev kindlustusanalüütik ja endine Morgan Stanley tegevdirektor. Ta jättis Buffettile sedavõrd sügava mulje, et „Omaha Oraakel“ võimaldas talle enneolematu ligipääsu oma toimikutele ning tegi ta tuttavaks oma perekonna ja äripartneritega. Schroeder veetis raamatu tarvis Buffettiga ligi 2000 tundi ja küsitles veel 250 inimest.

Suurepärase kirjutamisstiiliga „Lumepall“, mida saab lugeda kui põnevikku, viib teid teekonnale läbi isiklike ja ametialaste seikluste, kasvu ja otsingute. Te naudite seda retke ja õpite sellest palju.

Sander Lõhmus, Admirals Eesti müügijuht

Oma esimese äri rajas Warren Buffett kuueselt, viis aastat hiljem soetas noor Warren esimesed aktsiad endale ja õele. Sellest hetkest alates on Buffett kasvatanud oma impeeriumi kui mäest alla veerevat lumepalli.

Eksivad need, kes arvavad, et lumepallide kasvatamisel veab vaid neil, kelle mägi on järsem ning teekond lumisem. Buffett on elav näide sellest, et teatud reegleid ja distsipliine järgides saab oma eduvõimalusi äris ja elus tunduvalt suurendada. Ma ei arva sugugi, et kõik peaksid või oleksid suutelised eelkoolis ettevõtteid rajama või põhikoolis investeerimisega alustama, kuid varajane huvi ja uudishimu maailmas toimuva vastu tuleb igal juhul kasuks.

Juhus ja pime õnn võib igale investorile tuua lühiajalise edu, kuid just õigete distsipliinide järgimine tagab investeerimismaailmas kestva ning pikaajalise resümee. Tegelikult on Buffetti printsiibid oma olemuselt üsnagi lihtsad: alusta võimalikult varakult, panusta pikaajalisusele ning allahinnatud ettevõtetele, reinvesteeri saadud kasum, hoia fookust ja arene pidevalt.

Miks lumepallid sulavad?

Paraku on keskmine investor nende distsipliinide järgimises üsnagi saamatu. Sageli käsib hääl peas, ärev turuolukord või sõbra soovitus esmased otsused ja plaanid ümber teha. Korduvalt, vahel isegi mitu korda päevas. Seda enam, et maailmas on ju nii palju teisi säravaid asju ning kiusatusi, millele oma raha, energiat ja vaba aega kulutada. Nii polegi imestada, et turul on sedavõrd palju jaeinvestoreid, kelle lumepallid kipuvad ajas väikemaks sulama või jäävad igaveseks „ma alustan homme“ lubaduseks.

Tegelikult on elus peale raha ja karjääri palju muudki olulist. Ka Buffett räägib väärtustest, millele ei saa hinnasilti külge panna: sageli on portfelli ja karjääri kõrval rahulik uni ning ühtehoidev pere palju tähtsamad. Ma küll ei järgi igapäeva- ja finantselus kõiki Buffetti printsiipe, kuid leian, et kõigil on võimalik neid rakendada ning neist kasu saada.

Nii Alice Schroederi Buffetti biograafial „Lumepall“ kui ka Ray Dalio bestselleril „Põhimõtted“ on asja algaja, aeg-ajalt ka kogenud investori öökapile, sest lihtsate, kuid oluliste printsiipide järgimine võib olla paganama raske.

Jaak Roosaare, investor ja „Rikkaks saamise õpiku“ autor

Astusin ülikooli eesmärgiga lugeda igal aastal läbi kõik Warren Buffetti kirjad investoritele, kuniks hakkan neist aru saama. Läbi sai loetud ka kõik raamatud, mis on temast kirjutatud. Minu absoluutseks lemmikuks kujunes „Lumepall“.

Tegemist on kõige põhjalikuma ülevaatega, mis on sellest legendaarsest investorist kunagi kirjutatud. Erinevalt paljudest teistest Buffettit käsitlevatest raamatutest sai „Lumepalli“ autor allikana kasutada ka Warrenit ennast. Nii võibki öelda, et tegemist on ainsa „ametliku“ Buffetti biograafiaga.

Nagu korralikule elulooraamatule kohane, saab lugu alguse peategelasest paar põlvkonda varem ja jõuab tänapäeva välja. Buffett on olnud sedavõrd kuulus, et iga tema tehing ja intervjuu on internetiavarustest kiirelt leitav. Seda põnevam on lugeda „Lumepallis“ ajast, mil Warren oli alles poisike ning alustas oma hiiglasliku lumepalli veeretamist esimestest, raske vaevaga teenitud lumehelvestest.

Sisemine kirg, millele on pea võimatu vastu panna

Parimatele on omane, et nad alustavad kirglikult oma erialaga juba lapsepõlves. See on ka „Lumepalli“ üks keskne sõnum – leia oma kirg varakult ja keskendu sellele. Nii Buffett kui ka tema hea sõber Bill Gates on võtnud edu saladuse kokku sõnaga „fookus“, mis on oma olemuselt sageli halastamatu, ebaõiglane ja ümbritsevatest inimestest üle sõitev. Intensiivne keskendumine ühele teemale ja eesmärgile, milles ei ole kohta teistele. Kõrvaltvaatajale võib see tunduda raisatud eluna. Warren on isegi tunnistanud, et kui ta saaks midagi muuta, siis veedaks ta rohkem aega oma lastega, kui need olid veel väikesed.

Paraku on see aga edu hind – maailma parim X ei saa olla eriti hea muudes eluvaldkondades. Ja nagu „Lumepallis“ selgub, ei ole see valik peale sunnitud, vaid sisemine kirg, millele on peaaegu võimatu vastu panna.

Coca-Cola ja aastaaruanded

Rahategemine on olnud Warreni eksistentsiaalne vajadus, mida on loogikaga võimatu seletada: ta pole kunagi müünud ühtegi Berkshire aktsiat ega kasutanud sentigi aastakümnete jooksul loodud sadadest miljarditest. Tõtt-öelda on kogu varandus suunatud heategevusfondidesse, millest suurim on Bill ja Melinda Gatesi fond.

Süüa meeldib talle ikka McDonaldsis, oma ainukese luksuskinnisvara müüs ta pärast abikaasa surma maha ning selle maailma rikkaima mehe lemmikajaviide on Coca-Colat luristades aastaaruannete lugemine ja sõpradega bridži mängimine. On selge, et raha kulutamine ei ole Warreni tugevaim külg.

Mis siis sunnib sellise intensiivsusega keskenduma 70+ aastat rahategemisele? Raha koguda ja ettevõtet kasvatada on Warreni eneseväljendusviis: Berkshire Hathaway on tema lõuend, millele aasta-aastalt teha uusi pintslitõmbeid. Õnneks on olnud nii minul kui ka miljonitel teistel võimalus sellest lõuendist aktsionäridena osa saada.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog

„Julgus mitte meeldida“ julgustab eesmärke seadma ja püüdlema nende poole. Enda puudujääke tunnistades vabaneme nende varjamisest. Olen see, kes ma olen.

Igaühel on võimalus olla märkimisväärne ja väärikas just siin ja praegu ning aktsepteerida oma mina, nagu see on. Ja olla piisavalt julge, et muuta seda, mida muuta saab. See on enese aktsepteerimine, mille kohta kasutas Alfred Adler, kelle mõtteid ja filosoofiat raamat „Julgus mitte meeldida“ koondab, terminit „jaatav loobumine“.

Adler oli Austria meditsiinidoktor ja psühholoog, individuaalpsühholoogilise koolkonna rajaja. Ta leidis, et meie elu väärtuse määrab see, kuivõrd me suudame suurendada teiste elu väärtust. Hoolivus teiste suhtes, kogukondliku kokkukuuluvuse tunne on neurooside kindlaim tõke.

Alaväärsustunde kammitsev taak

Adleriaanlik psühholoogia on julguse psühholoogia. Inimese õnnetuses ei saa süüdistada tema minevikku, keskkonda või seda, nagu ta poleks õnneks kõlblik. Tal on vajaka üksnes julgusest olla õnnelik. Seejuures saab õnnelik olla hetkest, mil inimene seda ise otsustab.

Julgus olla õnnelik sisaldab julgust mitte meeldida. Adleri mõtteviisi kohaselt muutuvad seejärel kõik suhted kerguseks. Tema sõnul on meil kõigil kaasa sündinud alaväärsustunne, millele võib lisanduda alaväärsustunne puudest, väärkohtlemisest või sellest, kui öeldakse, et sa pole piisavalt hea või sama hea kui teised.

Adleriaanlik filosoofia ütleb, et kui tunned, et elu pole elamisväärne, siis on vaja teha otsus ja seejärel lõpp senisele elustiilile. Vabandusi, nagu „Kui oleks ainult aega, kui oleks sobivaid tingimusi!“, leiab alati. Siin ja praegu on hetk, mis muudab su elu. Üksnes pingutades saavutatakse eesmärgid.

Trauma mõju enesemääratlusele

Adleriaanlikus psühholoogias mõeldakse eesmärkidest olevikus, mitte põhjustest minevikus. Kogetu ei ole meie edu või läbikukkumise tegelik põhjus. Me ei kannata kogemuste šoki – trauma – käes, vaid me muudame selle millekski, mis teenib meie eesmärke. Meid ei määratle kogemused: enesemääratlus tuleneb tähendusest, mille me kogemustele anname.

Mis on elu mõte? Milleks me elame? Adleri meelest pole ühest elu mõtet olemas. Elame maailmas, kus meid ründavad kõikvõimalikud õudused, meid ümbritsevad sõdade ja looduskatastroofide hävitavad tagajärjed. Raskuse läbielamine pakub võimalust vaadata ettepoole ja mõelda: mida saan nüüd teha? Iga inimene peab ise oma elule mõtte omistama.

Adleriaanlik psühholoogia on enese, mitte teiste muutmisest. Teiste või olukordade muutumise asemel astud sina esimese sammu. Kui muutud, muutuvad ka inimesed sinu ümber. Neil ei ole lihtsalt teist valikut.