Marika Paaver
kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut

Eesti keeles on enesearmastus mõnevõrra negatiivse maiguga sõna. Ka termin „enesekaastunne“ võib seostuda enesehaletsusega ja paista seetõttu ebasoovitavana. Ometi kätkeb võime iseennast tõeliselt armastada sellist jõudu, mis ei lase läbi põleda ja pakub rasketel hetkedel tuge.

Igaüks, kes on katsetanud armastava heasoovlikkuse harjutusega (originaalis metta bhavana, inglise keeles loving kindness meditation), on tõenäoliselt kogenud kaastunde füüsilist levimist. Selle harjutuse tõhusust illustreeriva näitena võib tuua, et suurkorporatsioon Google on otsustanud kasutada seda ühena oma töötajatele õpetatavatest vaimutreeningutest. Harjutuse puhul alustatakse heasoovimisest iseendale ning jõutakse selle kaudu lõpuks heasoovimiseni kogu maailmale.

Me elame ühiskonnas, kus enda väärtuse mõõdupuuna nähakse teistest ette jõudmist ja paremaks saamist. Kristin Neffi raamat räägib, millist mõju see tegelikult meie kehale, meelele, suhetele ja ühiskonnale avaldab, kui võrdleme end väliste näitajate alusel teistega ning hindame end edukuse, saavutuste, ilu ja populaarsuse armutu kultuse vaatevinklist. Lääne ja ida ristumiskohast võrsunud vaimsed enesekaastunde kasvatamise meetodid aitavad väärtustada iseennast just sellisena, nagu me oleme, aktsepteerides sealhulgas ka kõiki oma piiranguid. Need aitavad näha iseennast ainulaadse potentsiaaliga indiviidina, mitte võrdluses mõne abstraktse, ühiskonnas parajasti väärtustatud mudeliga.

Mis mõjub motiveerivamalt – kas tagant piitsutamine või ergutuskoor? Olenemata vastusest võib ilmneda, et sisekõnes toimime enda suhtes pigem karmikäeliselt. Rasketel hetkedel võime märkamatult ja harjumuspäraselt öelda iseendale asju, mis ka väga heade sõprade vestluses kõlaksid jämedalt. Eluga edasi minna ja omaenda vigadest paremini õppida aitab see, kui patsutame endale hukkamõistmise asemel mõistvalt õlale, julgustame ja adume, et nii nagu meie, ei ole ka mitte ükski teine inimene siin maailmas läbinisti täiuslik ja kõigil on olnud valu ja kannatuse hetki – ka neil, kellel pealtnäha alati kõik õnnestub.

Olen enesekaastunnet endas arendanud ning toetanud selle esilekerkimist oma klientides ja tudengites ning rõõmustan, et seda raamatut saab nüüd lugeda eesti keeles.

Anni Kuusik
kliiniline psühholoog ja teadveloleku õpetaja

Kaastunne ja mõistmine annab tegutsemisindu ja jõudu, laseb meil end hästi tunda ja parandab haavad. Tihti adume seda hästi, kui mõtleme kellegi teise peale, enese vastu oleme aga märksa karmimad.

Ebaõnnestumised ja kannatused on elu paratamatu osa, millest keegi ei pääse. Sageli aga hakkame tehtud vigade või läbikukkumiste tõttu nägema ennast ka inimesena läbikukkununa. Ometi ei saa meist karmi ja põlgliku enesekriitika tulemusel paremat inimest, vaid tunneme hoopis pettumust ja hakkame endas kahtlema. Enese vastu kaastundlikumad inimesed aga tunnevad vähem ärevust, masendust ja ebakindlust, mis kõik on tänapäeval võtmas kahjuks epideemia mõõtmeid. Äpardusi ja vigu on lihtsam tunnistada, kui sellele ei järgne karm hukkamõist, vaid püüd mõista. Vigade väljatoomine mõistva kaastundeta takistab uute ja paremate lahenduste leidmist ja edasiliikumist.

Iseenda kaastunde ja lahkusega kohtlemine võib tunduda harjumatu. See võib äratada isegi kahtlusi: ega see ei lõpe enesekesksuse, eneseõigustuse või enesehaletsusega?! Need on vaid mõned väärarusaamad, mis heasoovliku kaastundega seostuvad. Ometi annab just julgustav ja lahke kohtlemine meile pärast ebaõnnestumist jõudu muutuda ning seda saame pakkuda nii teistele kui ka iseendale. Niiviisi leiame indu armastusest, mitte hirmust.

Neuroteadlaste ja psühholoogide uuringud ning iidne meditatsioon kinnitavad, et kannatuse hetked on just need, mil on parim aeg jagada sooja ja lahket kaastunnet. Võibolla on tegemist evolutsiooni nutikaima leiutise või hoopis vingerpussiga, aga kaastunde mõju uurimine inimestel ja laiemalt imetajatel tuletab meelde 13. sajandi Pärsia poeedi Rumi sõnu, et just haavad on koht, mille kaudu pääseb meile sisse valgus!

Kaastunne rahustab ja annab jõudu. Heasoovlik kaastunne vabastab inimestes ja teistes imetajates peidus oleva jõu, hoolitsuse ja armastuse hormooni oksütotsiini. Kaastunne on valule ja kannatusele parim palsam, rahustades meie närvisüsteemi. Rahunenult ja tasakaalukamalt oleme ka arukamad – liiklusummikus, pingelistes tööülesannetes või lähedastega jageledes.

Olen psühholoogina südamest rõõmus ja tänulik, et on ilmunud Texase Ülikooli professori Kristin Neffi eluterve ja mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat enesekaastundest. See pakub lugemiseks viljastavat mõtteainest, uurimistulemusi ja siiralt jagatud isiklikke kogemusi. Praktilised harjutused ja juhised annavad võimaluse sõlmida iseendaga rahu, olla kannatushetkedel armastav ning leida endas tasakaal ja eneseväärikus.